Raido Kivikangur

FOTO: Erakogu

Taas on meedias kajastunud koolivägivalla teema. See teema kerkib esile, kui on juhtunud midagi traagilist, toimunud õpilastega midagi ootamatut ja julma. Kuid mulle tundub, et ainult artikliks ajalehes, mõttehetkeks ongi see inimeste peas jäänud.

Vene filosoof A. A. Guseinov annab oma artiklis «Vägivalla mõiste» järgmise vägivalla definitsiooni: «Vägivald, nagu tuleneb sõna etümoloogiast, on jõu tarvitamine, jõule toetus, jõuga tegutsemine. Vägivald saab eksisteerida vaid inimeste omavahelistes suhetes, kuna nemad on vaba tahte kandjad, selles mõttes on ta ühiskondlik suhtumine. Vägivalla tunnuseks on alati mingisuguse kokkuleppe, normi, reegli rikkumine, kommunikatsiooni üldtunnustatud raamest väljumine.»

Alles hiljuti oli televiisoris taaskord ekraanil Eesti film «Klass». Inimesed, kes pole sellise asjaga kokku puutunud, vist ei usugi, et sellised kohutavad sündmused tegelikult võivad aset leida. Arvatakse, et kuna tegu on filmiga, siis on kindlasti natukene liialdatud. Aga reaalses elus on kahjuks see täpselt samamoodi (enamikel juhtudel siiski ei ole kiusajaks terve klass korraga). Peksmised, raha «pommimine», naeruvääristamine, mõnitused – see kõik eksisteerib ka päriselt koolides.

Minu arvates tuleb vaadata asja mitmest vaatepunktist. Kiusajad ja naeruvääristajad ei ole alati ainult kaasõpilased. Tooksin siinkohal ühe näite enda kooliajast: kehalise kasvatuse tunnis toimus «üle kitse hüpe» ja kõik pidid seda kordamööda hindele sooritama. Üks minu klassikaaslane ei olnud üldse spordiga tegeleja inimene, teda lihtsalt ei huvitanud sport. Ta pelgas sooritada hüpet, kuna kartis kukkuda. Õpetaja käsul poisil siiski pääsu ei olnud: ta pidi hüppe sooritama. Ta jooksis ja hüppas nii, kuidas vähegi oskas ja julges, kuid kukkus. Enamik poisse ja sealhulgas õpetaja naersid noormehe kukkumise üle. Õpetaja suust kõlas veel: «Kõik ei olegi sportlased, mõned teevad lihtsalt teistele tsirkust.» Alates sellest päevast tehti poisi kulul nalja ja mõnitavaid märkusi ka teistes tundides. Paljud kaasõpilaste poolt kiusamised on alguse saanud õpetajatest. Leian, et eelkõige kehalise kasvatuse õpetajad peaksid aru saama, et kõik lapsed ei ole võrdsete füüsiliste võimetega. Õpetaja peab suutma hinnata ka nõrgemate laste pingutusi, isegi siis, kui nad ei jõua kiiremate ja väledamatega sammu pidada. Eriti peab seda jälgima nooremates klassides - algkoolis ja ka põhikoolis, kuna seal on vanemad inimesed lastele eeskujuks. Kui juba õpetaja alavääristab last, sest ta ei jaksa joosta, mida siis veel väikestest lastest oodata? Loomulikult hakkab teatud osa lastest õpetaja moodi käituma.

Tihti olen lugenud koolivägivalla probleemide lahendamisest. Ühe väitena kõlab, et seda on raske lahendada, sest kiusatavad ei räägi sellest. Õpilast, kes käib algkoolis, ei kuula keegi. Vanemate poole pöördudes tuleb sageli vastuseks: «Sa alles läksid ju meil kooli, kannatad ära.» Paljudel juhtudel pole vanematel üldse aega last kuulata, kuna alati on igasuguseid tegemisi. Harvaesinevad ei ole ka olukorrad, kus vanemad päevast päeva omavahel tülitsevad. Väike koolijüts, kes kannatab vaimse või füüsilise koolivägivalla all, ootab terve pika koolipäeva, et sellest pääseda ja koju minna. Koju jõudes ei leia ta eest mitte loodetud kindlustunnet ja tuge, vaid nääklevad ja riius vanemad. Kust peab see väike inimene siis üldse tuge saama?

Eesti haridussüsteem pidavat olema üks raskemaid. Palun mõelge, kui raske on õppida, pidevalt valvel olles, pidevalt keskendudes sellele, kuidas ennast verbaalselt ja füüsiliselt kaitsta. Minu arvates on see väiksele/noorele inimesele liiga palju, et ta suudaks seda kõike taluda. Teadmine, et kool kunagi lõpeb, annab kiusatavale jõudu edasi elada. Teada on, et aeg ei paranda kõiki haavasid, armid jäävad ja saadavad inimest kogu tema elu. Ajapikku halvad mälestused küll ununevad, kuid ka üksainus halb nali koolivägivalla ohvriks langenu kulul võib kogu selle haava uuesti lahti kiskuda. Alkoholi suur tarbimine tänapäeval võib suuresti olla seotud noorte inimeste sooviga pääseda reaalsest elust. Pääseda maailma, kus keegi ei alaväärista, ei mõnita. Nautida elu, kus teda keegi ei tõuka vastu kooli seina ega peida ära tema vihikuid.

Ühiskonnas elades on meil võimalus oma lapsi ise kaitsta. Lahenduse esimeseks sammuks on probleemi tunnistamine. Palun, et lapsevanemad võtaksid iga päev kasvõi natukene aega oma lapse kuulamiseks. Kuulamise all mõtlen lapsega rääkimist, mitte samal ajal televiisorist ilmateate jälgimist ega pesu triikimist. Teie laps ei ole 90 protsendil juhtudel ise süüdi selles, et teda kiusatakse. Toetage teda isegi siis, kui ta tuleb teie käest abi paluma lemmikseebika ajal. See on nende sotsiaalse elu algus ja nad vajavad teie tuge, isegi kui nad seda aega-ajalt ei taha tunnistada. Vastupidava ja ilusa maja ehitamisel on kõigepealt vaja rajada tugev ja stabiilne vundament. Aidake teie rajada seda nendel väikestel inimlastel, kes võivad oma naeratusega ka kõige karmima ja tõsisema mehemüraka naeratama panna.