Mari Tammar: Eesti keeles mõtlemise hääbuv kunst

Mari Tammar Foto: Sander Ilvest

Käisin PÖFFil vaatamas Veiko Õunpuu filmi «Roukli».  Film oli hea, aga publikuga kohtuma tulnud filmimeeskond otsustas rääkida inglise keeles, sest saalis oli ka neli-viis välisdelegaati. «Nii on vist lihtsam,» ütles produtsent Tiina Savi ja lubas tõlgi istuma.

Saalitäis Eesti publikut ei nurisenud ja küsis oma küsimused eestlastest filmitegijatelt inglise keeles. Oli kaunis absurdne mõelda eesti filmist koos Eesti inimestega inglise keeles, aga suurem paradoks seisnes muus. Nimelt näitas just seesama film Eesti küla, loodust ja inimest ning pani meid silmitsi võimalusega, et äkki seda kõike homme enam pole.

Eestlane on varmas oma keelt vahetama, nagu ka keelt peksma ja keelt kandma. Ent kui jutt läheb  identiteedile, rakendatakse keel esimeste seas vankri ette, haugates peale verivorsti ja lauldes «Mu isamaa armas...». Aga nagu kala elab ujudes, elab ka keel vaid kõneldes.