Toomas Alatalu

FOTO: HENN SOODLA/PRNPM

Kui Venemaa kogu eelnev tegevus Süürias oli olnud erakordne, siis sama pretsedenditu oli ka Kremli sekkumine Argentina presidendivalimistesse, kirjutab politoloog Toomas Alatalu.

Kremli peremehe eelmise nädala kõikuvat ja kõigi peale solvumist väljanäitavat käitumist mõjutas mõistagi Türgilt tulnud «löök selga». Ent mitte ainult. Kui Venemaa kogu eelnev tegevus Süürias oli olnud erakordne, siis sama pretsedenditu oli ka Kremli sekkumine Argentina presidendivalimistesse (esimene voor 25.10, teine 22.11). Pealegi saatsid seal kõike ette ja taha kinnitused à la «arvestades Venemaa-Argentina ajalooliste suhete traditsioone...»

Kremli jaoks on suhted pampademaaga olnud alati võimalus teatud vastukaalu loomiseks USA domineerimisele oma lõunanaabrite üle. Praegu on seis säärane, et neist suurim, 200 miljoni elanikuga Brasiilia kuulub Moskva juhitud blokki BRICS (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika).

40 miljoni elanikuga Argentina valimiste peaküsimuseks aga oligi ka selle riigi liitumine BRICSiga. Pole ime, et vahetult enne 2. valimisvooru saatis siis juba võitu lootnud Mauricio Macri valimismiitingul sõnumi Venemaa ja Hiina suursaadikutele, et nood ei jätkaks majanduskõnelusi kuni 10. detsembrini (päev, mil uus president astub ametisse), sest kõik lepingud nende riikidega lähevad muutmisele. Mis nüüd on ka kindel.

Pärast seda, kui Krimmi vallutanud ja Ida-Ukrainas sõda alustanud Kreml oli sattunud rahvusvahelisse isolatsiooni, otsis Putin sellest väljapääsu suhete laiendamisega itta (Hiina), ent ka Ladina-Ameerikasse.

Minevikust tasub teada, et pea üksnes Euroopa päritolu asukatega 1810. aastal sündinud Argentina Vabariik kujunes kiirelt mõjukaks põllumajandus- ja tööstusriigiks, kus vasakpoolsed olid korduvalt ka riigi eesotsas. Teise maailmasõja lõpul kerkis esile kindral Juan Peron (president 1946–55, 1973–74), kelle poolt läbiviidud ja viimata jäänud sotsiaalsete reformide koondnimeks sai peronism.

Kuna ta oli selgelt USA vastane, üritas temaga alanud külma sõja tingimustes kontakti võtta Stalin. Fakt on see, et Stalini viimaseks väliskülaliseks jäi nooruke Argentina suursaadik Leopoldo Bravo, kellega hääbuv diktaator arutas novembris 1952 võimalust Argentina astumiseks liiduvabariigina Nõukogude Liidu koosseisu. (Ei maksa unustada, et peagi lubas NSVL edu kontinentidevaheliste rakettide arendamisel mingit-sinnapoolset-staatust paariks aastakümneks Kuubale!).

Stalini järglane Nikita Hruštšov (olen kirjutanud, et algidee pärines tegelikult kambameeste poolt likvideeritud Lavrenti Berialt) otsustas seisus, kus USA polnud valmis isegi NSVLi malemeeskonda võõrustama, võtta ette enneolematu käigu – märtsis 1954 saabus Buenos Airesesse malematšiks NSVLi meeskond, mille kapteniks oli Paul Keres. Pole kahtlustki, et selles etendas peaosa Kerese ja Eesti malemeeskonna tähelend 1939. aasta maleolümpial Buenos Aireses ja, mis peamine, sealtpeale sai Keresest kindel sõitja ka sinnapoole «raudset eesriiet».

Sündmuse suurt poliitikat rõhutas president Peroni kohaletulek kuulsasse Cervantese teatrisse, kus toimus matš kaheksal laual. Peron tegi ka esimese käigu e2-e4 Najdorfi eest, mille viimane presidendi eemaldudes kiirelt tagasi võttis, et käia d2-d4 Bronsteini vastu. Juba kolm kuud hiljem kutsuti NSVLi malemeeskond USAsse ehk – suhteid Argentinaga survekäiguna kasutades saadi NSVL-USA suhted tõkke tagant välja.

60 aastat hiljem tegi Kreml täispanuse naistele

Aastatel 2007–2015 oli Argentina presidendiks võluv Cristina Fernandez de Kirscher, kes võttis selle ameti üle oma mehelt Nestor Kirchnerilt. Nende 12-aastast ühisvalitsemist – üks abikaasadest president ja esmalt naine, siis mees presidendi nõuandjana, on ristitud ka kirchnerismiks – eristamaks seda klassikalisest peronismist.

Cristina viis Argentina välispoliitika täiskoostööle nii Ladina-Ameerika vasakpoolsete valitsuste liidri Venezuela presidendi Hugo Chaveziga kui ka Venemaa ja Hiina liidritega. Mõistagi toimus see Argentina-USA suhete arvelt ja USA-vastase retoorika saatel.

Pärast seda, kui Krimmi vallutanud ja Ida-Ukrainas sõda alustanud Kreml oli sattunud rahvusvahelisse isolatsiooni, otsis Putin sellest väljapääsu suhete laiendamisega itta (Hiina), ent ka Ladina-Ameerikasse. Juunis 2014, kui Brasiilias toimus jalgpalli MM ja BRICSi 6. tippkohtumine, tegi Putin enneolematu Kuuba-Nicaragua-Brasiilia-Argentina turnee koos kohalike presidentide grupiviisilise kokkuvõtmistega, mille käigus jagati lubadusi ning investeeringuid paremale ja vasakule.

Tasub mäletada, et kui Venemaa kehtestas embargo põllumajandussaaduste impordile Euroopast, olid tekkinud augutäitjate hulgas Argentina, Brasiilia ja teised Ladina-Ameerika riigid. Buenos Airese elanikke suutis aga «multitalent» Putin rabada oskusega kohalikust akordionist lugu välja meelitada.

Aprillis 2015 tegi Cristina Kirchner vastuvisiidi  Moskvasse, kus kirjutati alla «strateegilise partnerluse» leppele. Sel hetkel olid Cristina järglaseks presidendi kohal valitud Buenos Airese kuberneri Daniel Scioli (58-aastane) šansid valimisvõiduks suured, sest tema parteisisest rivaali, Kirchnerite endist kabinetiülemat, 43-aastast Sergio Massat ei võetud tõsiselt. Kampaania kulg näitas, et 58-aastase Scioli valimisloosung «Säilitame» jäi alla Massa «Uuele alternatiivile» ja opositsiooni põhiesindaja 56-aastase Mauricio Macri loosungile «Muutume».

Esimeses hääletusvoorus 25. oktoobril kogus Scioli 9,3 miljonit (37%), Macri 8,6 (34%) ja Massa 5,4 miljonit (21%) häält. 22. novembril toimunud teises hääletusvoorus sai Macri juba 12,9 ja Scioli 12,2 miljonit häält. On ilmne, et küllalt suur osa peronistidest andsid hääle uuendusi lubanud mehele, ehkki on ilmne, et too tõesti kärbib töötajate sotsiaalseid toetusi.

Sama ilmne on seegi, et Kirchneri-Scioli kampaaniale tuli kahjuks Kremli otsene sekkumine valimiskampaaniasse. Vahetult enne esimest valimisvooru ehk 21. oktoobril toimus ootamatu telesild Vladimir Putin – Cristina Kirchner, millel oli väike ajalooline õigustus minevikust, ent kõlama jäi selge mõlemapoolne soov edukate suhete jätkumiseks pärast valimisi.

Pärast esimese vooru nurjumist mõeldi välja uus toetuskäik. Kuna USA ei andnud augustis Venemaa Föderatsiooninõukogu esinaisele Valentina Matvijenkole viisat osalemaks parlamentidevahelise liidu üritusel, siis otsustati sõita parlamentidevaheliste suhete edendamiseks Ladina-Ameerikasse – just nii seletati eesseisvat Matvijenko Brasiilia ja Argentina visiiti 9.–13. novembril. Buenos Aireses kohtus ta ka Scioliga, ent Macri ei andnud näole. Küll aga oli Macri võidu tunnistajateks Venezuela opositsiooni liidrid ja selles naftariigis on juba 12. detsembril parlamendivalimised.

Venezuela aga oli Argentina senise valitsuse kõrval teine BRICSist unistaja Ladina-Ameerikas. Kui öeldule lisada Brasiilia presidendi Dilma Roussefi populaarsuse jätkuv allakäik, siis pole BRCSi positsioonid Ladina-Ameerikas mitte tõusuteel – nagu Keskerakonna liider eile Tallinnas väitis –, vaid selgelt ohus.