Triigi mõisa lammutamine.

FOTO: KIK

Keskkonnatoetuste puhul on suurem rõhk harjumuspäraselt just looduskeskkonnal, kuid ka ehituspärandi säilitamine vajab tähelepanu, eriti olukorras, kus selle lammutamist toetatakse märkimisväärselt suuremate summadega kui taastamist, kirjutab kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Liina Jänes.

Liina Jänes. Foto:

FOTO: Kultuuriministeerium

Eestis mõistetakse keskkonnahoidu enamasti loodushoiuna ja ka maastikku käsitletakse pigem loodusmaastikuna. Spetsialistide kitsamas ringis ollakse ühel meelel, et keskkond tähendab nii elusloodust kui ka inimese loodud keskkonda, millele lisanduvad kultuurilised ja sotsiaal-majanduslikud aspektid. Nii-öelda ametlikel tasanditel mõistetakse keskkonda aga väga mitmel erineval moel. 

Eesti on üks viiest Euroopa Nõukogu liikmesriigist, kes ei ole ratifitseerinud Euroopa maastikukonventsiooni. Võib öelda, et Eestile valmistab raskusi selle konventsiooni valdkondadeülesus. Konventsioon käsitleb maastikku inimeste tervikliku elukeskkonnana. Maastikku nähakse seal inimese ja looduse koosmõjul kujunenud maa-alana, mille väärtuste säilitamiseks tuleb ühendada loodus- ja kultuuripärandi kaitsjate tegevus. Kõik maastikku kujundavad aspektid on võrdselt olulised, olgu maal või linnas, olgu ökoloogiline, kultuuriline, sotsiaalne või ajalooline. Sestap on vaja elukeskkonna parandamiseks rakendada kõikide nende valdkondade teadmisi.

Eestis leiab maastikku kujundavaid tegevusi erinevate ministeeriumide vastutusalast: planeerimine ja (maastiku)arhitektuur, loodus- ja muinsuskaitse, põllumajandus. Kokkupuutepunkte on nende vahel palju ja õnneks ka koostööd. Peab siiski ütlema, et maastiku mõiste elukeskkonnana on meil veel võõras ja ripakil mitme valdkonna vahel.

Kultuuripärand on säästva arengu osa

Riiklikes dokumentides on tervikpilt ja asutustevaheline koostöö siin-seal kirjas. Kultuuri- ja looduspärandi ühisosa on otsapidi mainitud nii kultuuri- kui keskkonnapoliitikas, väga otseselt aga säästva arengu eesmärkides. Säästva arengu strateegia «Säästev Eesti 21» seab üheks eesmärgiks Eesti kultuuriruumi elujõulisuse ning näeb Eestile omast maastikku kui kultuuripärandit väärtusena. Kultuuripärandi kaitse on osa keskkonnakaitsest ja seeläbi säästva arengu oluline osa, kultuuripärand panustab sealjuures ka kultuurilisse mitmekesisusse, regionaalarengusse jm. Samas on kultuuripärandi katalüsaatoriefekti keskkonnaeesmärkide saavutamisel alahinnatud ja alakasutatud mitte niivõrd vähese teadlikkuse, vaid kujunenud hoiakute tõttu.

Kust need hoiakud tulevad? Maailm linnastub enneolematus ulatuses ja kiirusega. Praegu elab 54 protsenti maailma elanikkonnast linnades. Eesti olukord ei erine sellest kuigivõrd – kolmandik inimesi elab Tallinnas ja selle külje all ja koos Tartu, Narva, Kohtla-Järve ja Pärnuga moodustab see umbes poole elanikkonnast. Iga järgmine põlvkond on eelmisest rohkem linnastunud.

Koolis aga antakse endiselt põhjalikku loodusõpet, samas ei tea enamik inimesi, mis on planeering või et neil on seaduslik õigus enda elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkida. Võib-olla eestlane ei taju linnaprobleeme teravatena, sest tema istub autosse ja sõidab nende eest maale. On selge, et loodusest kaugenedes peabki seda koolis õpetama, aga kui enamuse igapäevaseks elukeskkonnaks on saanud linnalised piirkonnad, siis on sama oluline teada-tunda ka nende toimimist. Hea elukeskkond ja elatav linn ei sünni iseenesest, ka seda peaks õpetama keskkonnaõpetuses.

Lammutada või kasutada

Olemasoleva hoonefondi korrastamine on keskkonnasäästlik ja see rikastab elukeskkonda. Sel on selge positiivne keskkonnamõju (keskkonnamõju on defineeritud mõjuna nii loodusele kui kultuuripärandile). Kultuuripärand on taastumatu ressurss.

Säästva arengu strateegia üks mõõdik on kasutuses olevad ehitismälestised – praegu 71 protsenti. Märkimisväärne osa kasutuseta hoonetest asub maapiirkondades ja väikelinnades, kus põhjus ei ole mitte muinsuskaitses, vaid üleüldises inimeste ja ressursside puuduses. Hoonete kasutuselevõttu soodustavaid hoobasid aga napib. Neid õieti ei olegi, sest mida arvata faktist, et riigi toetused lammutamiseks on suuremad kui restaureerimiseks?

2015. aastal on Kredexi lammutustoetuste summa 700 000 eurot, muinsuskaitseameti restaureerimistoetused aga 650 000. Kredexi lammutustoetusele lisandub Keskkonnainvesteeringute Keskuse lammutamismeede, mida rahastatakse jäätmekäitluse programmist. Eelarve varieerub, kuid ka need toetused on märkimisväärselt suuremad kui ehituspärandi taastamiseks mõeldud vahendid. Keskmine toetuse suurus on üle 20 000 euro, suurimad aga 70 000 juures.

Tegi ikka meele mõruks küll, kui Triigi mõisa abihoone lammutamiseks Lääne-Virumaal anti 15 900 eurot toetust. Harva saab mõni mõisa abihoone riigilt nii suure restaureerimistoetuse. Keskmine toetus kultuurimälestise omanikule on tänavu u 5000 eurot hoone kohta, mis kaob nagu kaevu. Kui taastamisraha jagub üksnes avariilistele majadele, lagunevad samal ajal vähem investeeringuid vajavad hooned avariilisteks – tekib surnud ring. Eelarveid võrreldes jääb mulje, et see probleem on otsustatud lahendada lammutamise kasuks.

Toetame liigirikkust nii looduses kui kultuuris

Ehituspärandiga seostub KIKis seega n-ö miinusmärgiga meede ehk lammutustoetus. Kultuuripärandiga seonduvaid projekte toetatakse küll – pärandkooslused, rahvus- ja mõisapargid jm – ometi on nende fookuses harjumuspäraselt pigem elusloodus. Teen siinkohal ettepaneku, et uue toetatava tegevusena võiks kaaluda ka ehituspärandi taastamist ehk plussmärgiga meedet.

Seda võiks finantseerida keskkonnatasudest. Praegu toetatakse keskkonnatasudest üksnes looduskeskkonna taastamist. Keskkonnatasu suunatakse tagasi valdkondadesse ja piirkondadesse, kus algselt probleeme tekitatakse. On igati loogiline ja põhjendatud, et osa keskkonnatasudest suunataks elukeskkonna parandamiseks ka kultuurikeskkonda.

Kultuurikeskkonda mõjutavad nii saaste kui ressursside kaevandamine, mille eest keskkonnatasud on kehtestatud. Toon mõned näited. Kliimamuutused mõjutavad ehituspärandit ja maastikku. Eestis on sellest vähe räägitud, kuid maailmas ja ka Euroopas on tehtud nii uuringuid kui ka antud poliitikasoovitusi riskide hindamiseks ja mõjude leevendamiseks. 

Õhusaaste mõjutab hooneid – neid tuleb sagedamini remontida. Kaevandamine, nt lõhkamine mõjutab piirkonna hooneid väga otseselt (praod vundamentides ja seintes) ja kaudsemalt paneb pitseri kogu piirkonna elukeskkonnale. Kultuuriväärtusega hoonete korrastamine parandaks elukeskkonda, tõstaks piirkonna turismi- ja kinnisvara kasutusväärtust, ühtlasi aitaks see luua ja suurendada kohatunnet ning mõjutab elanike motivatsiooni piirkonda jäämisel. 

Lisaks on ajalooliste ehk juba olemasolevate hoonete kasutamine ökoloogiliselt säästlikum kui nende lammutamine ja uute püstitamine. Ka energiatõhusate uusehitiste puhul kulub aastakümneid, enne kui nende CO2-jalajälg on muudetud keskkonnasäästlikuks vanade hoonetega võrdväärsel või madalamal tasemel, isegi kui võtta arvesse viimaste kultuurilise ja ajaloolise väärtuse kaitsmise kulud.

Pole vahet, kas kultuurikeskkonna taastamist ja kasutuselevõttu toetatakse KIKi, Kredexi või muinsuskaitseameti kaudu. Oluline on, et liigirikkus ja mitmekesisus säiliksid nii looduses kui kultuurikeskkonnas.


Tegemist on maastike tähendusest ja funktsioonist rääkiva Keskkonnaministeeriumi artiklisarja viimase, 11. tekstiga.