Taavi Rõivas

FOTO: Mihkel Maripuu

Peaminister Taavi Rõivas (Reformierakond) kirjeldab, millistest põhimõtetest lähtub ta põgenikekriisi, Süüria ning Ukraina kriisi ning Eesti julgeoleku küsimuses.

 

Euroopale on 2015. aasta olnud suurte väljakutsete aasta: juulis pidi Kreeka peaaegu lahkuma eurotsoonist, Süüria kodusõjast paisutatud immigratsioonivoog on teravdanud majanduslikke, sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid ning julgeolekuriski, Venemaa jätkab ebastabiilsuse külvamist Ida-Ukrainas. Sellel aastal on Euroopa ja meie liitlaste ühtsust ja solidaarsust korduvalt proovile pandud, viimati 13. novembri öösel Pariisis ja 24. novembri hommikul Türgi õhuruumis.

Kõik Euroopas ning maailmas toimuv puudutab ka meid. Vaid välis- ja julgeolekupoliitikat üldse mitte tundes on võimalik öelda, et Eestil on võimalus nendest kriisidest distantseeruda ja kapselduda iseendasse ning öelda maailmale, et pole meie asi, meile ei meeldi, me ei taha ja me ei suuda. Me ei ole selline riik. Meie huvides on võtta kriisid vastu enesekindlalt, järgides neid samu põhimõtteid, millest oleme juhindunud ning mida meie liitlased meilt ootavad.

Aus on öelda välja tõde: külma sõja järgne rahu ja stabiilne julgeolekukeskkond meie ümber – maailmas, Euroopas, meie lähinaabruses – on hakanud murenema. Maailm on muutunud ohtlikumaks ja ebastabiilsemaks, mitmed varasemad ohumärgid on muutunud tegelikkuseks ja mitmete varem kirjeldatud ohtude realiseerumine on muutunud tõenäolisemaks.

Venemaa okupatsioon Gruusias ja Moldovas, agressioon Ida-Ukrainas ja Krimmi annekteerimine on stabiilse ja rahuliku Euroopa ehitamise seisanud. Kuigi Venemaa ei ole suutnud sõjaliselt nende riikide läände pöördumist peatada, teeb ta jätkuvalt kõik selleks, et seda erinevate vahenditega pidurdada ja pikemas vaates katkestada.

 

Julgeolek on meie endi teha

 

Meie kohustus on seista selle eest, et  Euroopa jätkab majanduslike, sektoraalsete ja isikutevastaste sanktsioonidega senikaua, kuni Venemaa on täitnud kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid. Me peame jätkama olemasolevate poliitiliste ja majanduslike vahendite kasutamisega, veenmaks, et tegevus Ukrainas on Venemaale endale kahjulik ning teiste suveräänsete riikide asjadesse sekkumine läheb sõna otseses mõttes kalliks maksma.

Kuigi Eesti on Venemaa sõjalisest tegevusest Ukrainas märgatavalt mõjutatud, muudavad meie enda pingutused ja NATO kollektiivkaitse vahetu sõjalise ohu meile väikeseks. Venemaa ei ole kunagi võimeline Eestit kui usaldusväärset NATO liitlast ja tasakaalukat ELi liikmesriiki ohustama viisil, millega ohustab Ukrainat.

NATOga liitumine 11 aastat tagasi oli ainuõige valik. NATO on tugev julgeolekugarant, seda nii heidutuse kui kaitsevõime aspektist lähtudes. Tasub vaid heita mõttes pilk lähiminevikku ja nentida enesekindlalt, et NATO solidaarsust pole mõtet kahtluse alla seada: Eestis on viimase paarikümne kuu jooksul kinnistunud NATO õhuturbemissioon, laienenud ja regulaarseks on muutunud NATO ja teiste rahvusvaheliste sõjaliste õppuste toimumine, Eesti territooriumile on paigutatud roteerivad liitlaste väeüksused ja kavandatakse kaitsetehnika eelpaigutamist Balti-Poola regiooni, muutunud oludele vastavalt on kohandatud kaitseplaneerimist. Need on olnud meie teadlike valikute ja järjepideva töö tulemused. See kõik on suurendanud Eesti sõjalise kaitse rakendumise kiirust, aga ka andnud meile, Eestis elavatele inimestele, enesekindlust ja usku rahumeelse keskkonna säilimisse.

 

Põgenikekriis saab laheneda vaid kohapeal

 

Selle ja ilmselt ka järgneva aasta olulisim ja Euroopa jaoks isegi eksistentsiaalse tähendusega küsimus on peamiselt just Süüria kodusõja järel võimendunud põgenikekriisi lahendamine ning võitlus üha õõvastavamaid vorme võtva kalifaadi ideoloogiast mõjutatud radikaalse islamiterrorismiga. Mõlemas küsimuses peab oma tegelikku palet hakkama näitama ka Venemaa, kes on seni tõlgendanud rahvusvahelisi norme oma suva järgi, esitanud tõe pähe pooltõde ja valesid ning lahenduste otsimisel süüdistanud kõiki teisi osalisi.

Veel paar kuud tagasi oli Venemaa märkimisväärne sõjaline sekkumine Süürias enamiku arvates ebatõenäoline ja ebaloogiline. Tänaseks on olukord muutunud ning Venemaa sooritab kümneid õhurünnakuid päevas, millest enamik on suunatud tema ammuse liitlase Bashar al-Assadi toetuseks ning kaugel terroristliku organisatsiooni ISISe positsioonidest. Paralleelselt demonstreerib Venemaa läänemaailmale oma uusimat sõjatehnikat ning kompab teadlikult NATO ja meie liitlaste taluvuspiire. Võib eeldada, et Venemaa tegevus Süürias on ajendatud püüdlusest murda välja diplomaatilisest tupikseisust Ukraina rindel ning kinnitada oma võimu ja olulisust pärast pooleteistaastat eemalolekut globaalselt areenilt.

Lääneriikide koalitsioon Iraagis ja Süürias jätkab mõõduka opositsiooni abistamist ISISe-vastases võitluses nii õhulöökide toetamisega Põhja-Iraagis ja Süürias kui ka Iraagi valitsuse ja armee ning Süüria mõõduka opositsiooni nõustamise, väljaõpetamise ja varustamisega. Ka Eesti on abistanud kurdi võitlejaid laskemoona ja relvastusega, aidates seeläbi takistada ISISe levikut Põhja-Süüria, Türgi ja Iraagi aladele. Me ei saa ka mitte kunagi teada, mitu terroriakti oleme oma panusega kaudselt ära hoidnud, aga me teame, et oleme. Eesti peab ka edaspidi olema meie liitlaste abipalvetele avatud ning oma võimaluste piires toetust suurendama, sest kõrvaltvaatajaks me jääda ei saa ega taha.

 

Terroril ei ole meie maailmas kohta

Kahtlemata on kasutanud vägivalda kõik Süüria kodusõjas osalejad, kuid läänemaailm ei saa mitte mingitel tingimustel hakata Süüria tulevikku arutama oma inimeste vastu keemiarelva kasutanud diktaator al-Assadi ega selle seadusetuse käes vaevleva riigi võimuvaakumis üha tugevamaid juuri kasvatava ISISega, mille brutaalseid tegusid tundsime iga oma närvirakuga 13. novembri öösel Pariisis.

Terroristidel piisab ühest korrast, et läbi lüüa ja panna vankuma meie ühiskonna tahe ja usk. Meie aga peame nende edu nurjamiseks läbi lööma iga kord. Enamik terroriakte hoitaksegi ära, sajaprotsendilist õnnestumist aga teatavasti sellises valdkonnas pole. Meie riik ei ole praeguste ohuhinnangute järgi radikaalse islamiterrorismi otsene sihtmärk, kuid sellest hoolimata tugevdasime ka meie oma piiride valvet, politsei on muutnud oma tavapärast taktikat. Me ei tohi minetada valvsust ega tähelepanu. Sama tähtis on oluliselt tugevdada Schengeni välispiire, sest Euroopa piir peab olema valvatud. Lääneriigid, nende seas ka Eesti, peavad palju tõhusamalt jälgima välisvõitlejate minekut ja tulekut konfliktipiirkondadesse ja seda infot jagama mitte ainult riigi sees, vaid ka rahvusvaheliselt. See on see, mida me saame ise ära teha.

Süüria kodusõjale ei ole lihtsat lahendust. Praegu reguleerime seda eemalt, eesmärgiga anda suurem vastutus Süüria tuleviku eest sealse regiooni riikidele ja usukogukondadele. Iraagi ja Afganistani sõdade kogemusena teame hästi, et sõjaväega üksi pole ühiskonda võimalik üles ehitada. On ka selge, et ükski lääneriik – olgu ta nii suur ja võimas kui tahes – ei suuda üksi seda olukorda mõjutada, seda saavad teha vaid samu põhimõtteid jagavad riigid üheskoos. 

Me oleme vaimult suur ja hingelt avatud ning me tahame elada stabiilses ja rahulikus maailmas, mitte olla isoleeritud üksik piiririik tõmbetuultes. On paratamatu, et maailmas aset leidvad sündmused ning meie liitlasi mõjutavad kriisid avaldavad mõju ka meile ja vastupidi. Eesti ja meie liitlased ei tegutse kellegi vastu, põhieesmärk on ohte ja riske ennetada ning tõkestada, teadmises, et vajadusel kaitseme oma iseseisvust igal juhul, maal, merel, õhu- ja küberruumis ning iga vastase vastu. Selle saavutamiseks tuleb teha senisest rohkem ja paremini. Ja me saame hakkama ka siis, kui on raske, sest me oleme tugev ja enesekindel riik.