Tarvi Martens

FOTO: Egert Kamenik / Arvutimaailm / Scanpix

Tarvi Martens kirjutab kollektiivse ringpetluse riigist, kus rumalaid reegleid ei suudeta muuta – neid lihtsalt ei täideta. Kas ka Eestis säherdust kollektiivset hullust esineb, jätab autor igaühe enda hinnata.

Tellijale

Tulin just Sarajevost, mis on Bosnia ja Hertsogoviina pealinn. Umbes täpselt sajandi jagu tagasi lõi üks pätt seal Ferdinandi maha ja läks sõjaks. Parasjagu õnneks sõda ei ole.

Kena maa. Mäed. Lumi. Taliolümpiamängude koht aastast 1984, kus praegu on suur Alpi stiilis suusakuurort. Toredad inimesed. Kolm äravahetamiseni sarnast riigikeelt, millest ühte kirjutatakse kirillitsas. Suitsupaki peal on kõik kolm olemas.

Kolmteist parlamenti, kolm presidenti. Lisaks on veel rahvusvahelise kamba määratud kunn, kellel on voli kehva hommikuse enesetunde ajel mõnele presidendile või mõnele muule valitud rahvaasemikule sulg sappa toppida. Aga kohalikud on kavalad: panevad uue ja hullema asemele. Nii et juba mõni aasta on kunn ennast selle koha pealt vaos hoidnud. Praegune on muhe mees, pärit Austriast, saime vene keeles Ulaanbaatarist kui maailma kõige madalama keskmise temperatuuriga pealinnast vestelda. Ta oli nimelt seal enne suursaadik.