Arko Olesk

FOTO: SCANPIX

Täna algab Pariisis kliimakonverents, kõigi maailma riikide järjekordne katse jõuda kokkuleppele ühistes kliimapüüdlustes. Õhus on lootused ja lubadused – mitte esimest korda. Huulil on jutt, mis on samuti tuttav: et vältida kõige hullemaid tagajärgi, tuleks maakera soojenemist piirata kahe kraadiga, võrreldes tööstusajastueelse tasemega.

Varasemad tippkohtumised on lõppenud pigem pettumusega, sest pole õnnestunud laiendada 1997. aastal sõlmitud ja kümne aasta eest jõustunud Kyoto leppega seatud kohustusi. Hoolimata kõigi riikide kinnitustest, et tuntakse sügavat muret maakera seisundi pärast, on alati neid, kes peavad siduvaid kohustusi ebaõiglaseks ja sinnapaika on kõnelused jäänudki.

See aasta on saatnud juba mitu märki teema pakilisusest. Kevadel tõusis süsihappegaasi tase atmosfääris maailma keskmisena esimest korda 400-miljondiku tasemele, samal ajal kui n-ö ohutuks on hinnatud tase 350 miljondikku. Mõõtmised viitavad, et 2015. aastast saab kõige soojem aasta mõõtmiste ajaloos. Lootuskiirena näitavad esimesed märgid, et majanduskasv ei pea tingimata tuginema emissioonide kasvule.

Kui kliimamuutustega seoses räägitakse valdavalt kaugete kohtade probleemidest ja õnnetutest jääkarudest, siis aina enam tuleb siiski teadmist ka selle kohta, kuidas see puudutab meid. Läänemereski sagenevad tormid, hapestub merevesi ja tuulte suuna muutus halvendab mere elukeskkonda.

Hüva, meil on kliimakriis. Oleme seda kuulnud juba paarkümmend aastat. Nüüd, seoses Pariisi kohtumisega, lükatakse taas täiskäik sisse, kuni kohtumine saab läbi ja nurinad või juubeldused vaibuvad. Siis läheb peamine tähelepanu jälle teistele kriisidele.

Elame kriisist kriisi, igal nädalal täidab avalikku ruumi uus või võimsam hoiatus. Kliimamuutustega tuleb tegeleda, põgenikega tuleb tegeleda, terrorismiga tuleb tegeleda, majanduse turgutamisega tuleb tegeleda, inimeste tervise parandamisega tuleb tegeleda, liiklusohutusega tuleb tegeleda.

Kriiside mõõdulatti pole olemas. Igal on omad eestkõnelejad, kes selgitavad jõuliselt, et just see on kõige olulisem teema, millele me kõik peame oma tähelepanu pöörama. Häda on selles, et peamegi, aga mitte ühele korraga, vaid kõigile ja kogu aeg. Kriisid pole enamasti paraku sellised, mida saab mõne otsusega lahendada või mis vaibuvad, kui neile mõnda aega mitte tähelepanu pöörata.

Mõistagi on kujutlus lakkamatutest kriisidest meie ümber kurnav ja pelutav. Mõistetav on ka see, kui eelistame kulutada oma ressursse vahetumate ja lähedasemate teemadega tegelemiseks. Kuid parim, mis me teha saame, on säilitada tundlik närv ka suuremate ja kaugemate teemade osas, sest nendegi kombitsad ulatuvad meieni. Pariisi konverents ei lahenda kliimaprobleeme, meil tuleb neist ikka ja jälle kuulda ning uusi tegevusi ette võtta. Jah, maailm ongi keeruline.