Igor Kopõtin.

FOTO: Peeter Langovits

Esmapilgul tundub, et eestikeelne aineõpe vene koolis tekitab venekeelses kogukonnas poleemikat. Lastevanemate seas vastumeelt, õpetajate ja kooliadministratsiooni seas vastuseisu ning õpilaste seas trotsi, kirjutab Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste lektor Igor Kopõtin Õpetajate Lehes.

Teame seda kohaliku venekeelse meedia vahendusel, kus tihtipeale avaldavad arvamust koolivõõrad kodanikuaktivistid ja mõned arvamusliidrid.

Üldise haridustaseme mahajäämust vene õppekeelega koolides näitavad ka PISA testi tulemused, mille järgi jäävad nad eesti õppekeelega koolidest koguni ühe kooliaasta võrra maha. Kas probleemiks on tõesti eestikeelne aineõpe, mistõttu vene õpilaste teadmised ja oskused justkui kannatavad? Ühiskonnas levivat hirmu süvendab alanud eestikeelne aineõpe kutsekoolides, kus tihti õpivad mitte just kõige edukamad põhikoolilõpetajad, ja seda ka keeleõppe osas.

LAK-õpe ja keelekümblus

Ainete õpetamisel eesti keeles kasutatakse niinimetatud lõimitud aine- ja keeleõppe metoodikat (LAK-õpet), mis on töötatud välja Soome ja Kanada kogemusel. LAK-õppe vormina kasutatakse keelekümblust, mida rakendatakse vene õppekeelega koolides juba alates 2000. aastast. Keelekümblusprogrammiga on praeguseks liitunud 44 vene kooli. Et mõõta programmi ja eestikeelse õpetamise edukust, on viidud läbi mitmed uuringud, mis aitavad kirjeldada arengut ja probleemistikku.

Kuid selleks, et hakata lähemalt käsitlema eestikeelset aineõpet vene õppekeelega koolis, tuleb selgelt eristada eestikeelset aineõpet gümnaasiumis eestikeelsest aineõppest põhikoolis ja eriti keelekümblusest, mis võib olla varane (1. astmes) ja hiline (2. astmes). Selline eristamine on oluline, sest eestikeelse aineõppe rakendamisel igas kooliastmes on oma eripära, mis on tingitud mitmest tegurist. Nendeks on õpilaste vanus, varasema eestikeelse aineõppe kogemus, füüsiline keskkond jne. Üldisteks tingimusteks loetakse õpilaste individuaalseid erinevusi, motivatsiooni ja keelekeskkonda. Analüüsides õpilaste individuaalseid erinevusi, märgitakse, et eestikeelses aineõppes edukas õpilane saavutab häid tulemusi ka teistes õppeainetes või vastupidi. Siin mängib olulist rolli õpimotivatsioon ja vanemate toetus. Samuti leitakse, et suurim kasu on just varasest keelekümblusest, kus lapsed omandavad kiiresti eesti keele teise õppekeelena. See annab tugeva aluse õppida ka edaspidi eesti keeles.

Tunduvalt raskem on õppida lastel, kes alustavad eestikeelse aineõppega 2. astmes või põrkavad sellega kokku hoopis pärast põhikooli lõpetamist, kas gümnaasiumis või kutsekoolis. Tõsine probleem on keelekeskkonna puudumine, seda eriti Narvas, Ida-Virumaal ja Ida-Tallinnas.

Nõrga koostöö vili

Üldiselt peetakse varast keelekümblust tõhusaimaks eesti keele õpetamise meetodiks, mille juures iga õpilast mõjutavad individuaalsed erinevused, õpimotivatsioon, keelekeskkond ja õpetaja tegevus. Siiski õppis 2014. aastal vaid veidi üle 17% õpilastest keelekümblusklassis ja üle 73% vene õppekeelega tavaklassis. Kuigi keelekümblusprogrammis osalevate laste arv kasvab ja on kümne aastaga kahekordistunud, jääb sellesse kaasatud õpilaste arv väga väikseks (veidi üle 5000 õpilase kogu Eestis).

Suureks probleemiks on saanud eesti keele lõpueksam põhikoolis. Viimase kolme aasta jooksul pole koguni 40% vene õppekeelega põhikoolilõpetajast sooritanud keeleeksamit nõutavale tasemele B1. Suurem osa neist on õpilased, kes ei läbinud keelekümblusprogrammi. See kategooria õpilasi suundub tavaliselt kutsekooli, kus neid ootab eestikeelne õpe. Haridus- ja teadusministeeriumi 2014/2015. õppeaasta analüüsist selgub, et kutsekoolide juhtide, õpetajate ja õpilaste arvates ei olnud kutsekoolid eestikeelseks aineõppeks valmis. Ja seda pikaaegsest ettevalmistusperioodist hoolimata. Enamik kutsekooliõpilasi, kes õpivad eriala eesti keeles, ei usu, et kooli lõpuks oskavad nad eesti keelt vajalikul tasemel. Statistika näitabki, et enamik neist ei soorita riigieksamit tasemele B2.

Nii minu isiklik kogemus LAK-õpetajana kui ka uuringud näitavad, et paljudes vene koolides ja ka kutsekoolides tekib harjumus õpetada eesti keeles oskusaineid, nagu tööõpetus, kehaline kasvatus, muusika, kunstiõpetus jne. Eesti keeles ei õpetata tavaliselt reaalaineid, nagu matemaatika, füüsika ja keemia, sest on tekkinud stereotüüp, et nende ainete õpetamine võõrkeeles pärsib õpilaste aineedukust.

Alternatiivina pakutakse eestikeelset aineõpet „pehmetes” humanitaar­ainetes, nagu ajalugu, ühiskonnaõpetus, mis nõuab suuremat (erialast) sõnavara – seda ei õpetata aga eesti keele tundides ega oskusainetes. Keele- ja aineõpetajad õpilaste eesti keele arendamiseks koostööd ei tee. Seega piirdub õpilaste osavõtt teoreetilistest või humanitaarainetest passiivse kuulamise ja kirjutamisega ning lühivastustega „ei”-„jah”.

Napib õpikuid ja õpetajaid

Riigieksamite näitel ei ole seoses osalise üleminekuga eesti õppekeelele gümnaasiumis keskmised õpitulemused oluliselt muutunud. Eesti keele õppes nõrgaks jäänud õpilaste tulemused on teistes ainetes üldjuhul samuti kesised. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu sellele, et edukamatele õpilastele annab tugeva aluse just varasem eestikeelse aineõppe kogemus või eestikeelne lasteaed.

Kuid gümnaasiumiastmes on muidki probleeme, mis mõjutavad õpilase edukust aine- ja keeleõppes. Üks nendest on õppematerjali puudus. Nii õpetatakse vene lastele suuremat osa eestikeelsetest ainetest eesti keelt emakeelena kõnelevatele õpilastele (eesti koolile) mõeldud õpikute põhjal. Napib ka vajaliku kvalifikatsiooniga õpetajaid, kellest 7% ei vasta keeleoskuse nõuetele. Kokku ei valda kuni viiendik vene kooli õpetajatest eesti keelt üldse. Teiste õpetajate keeletase on väga erinev. Probleemiks on ka vene kooli vananev personal. Nii domineerivad vene kooli aineõpetajate seas üle 40-aastased naised. 50. eluaastast vanemaid õpetajaid on tervelt 37%.

Samas võib esile tuua asjaolu, et õpetajate oskused, hoiakud ja motivatsioon erinevad piirkonniti ning õpilaste edukus on kõrgem nendes koolides, kus õpetajate keeleoskus on hea. Uute õpetajate juurdekasv ei kata aga vene kooli vajadust.

Asja teeb kurnavaks tõsiasi, et ligi kolmandik LAK-õppe õpetajatest ei usu selle tulemuslikkusse. Õpetajate usk oma töö mõttekusse ei ole sugugi vankumatu. Gümnaasiumis põrkuvad aineõpetajad õpilaste ebaühtlase eesti keele tasemega, ei suuda olukorda lahendada, mille tagajärjel langeb klassis distsipliin ning õppeprotsess on pärsitud.

Mida varem, seda parem

2013. aastal HTM-i tellimusel ja Tallinna ülikooli eesti keele instituudi läbi viidud uurimuse kohaselt valmistab eestikeelne aineõpe enamikule gümnasistidest tõsiseid raskusi. 70% õpilastest ei saa aru rasketest sõnadest ja terminitest, 62%-l tekivad raskused õpiku lugemisel, 72%-l on raske enda kirjalikult väljendada, 49%-l on raskusi suuliste vastustega, 53%-l õpetaja suulise jutu mõistmisega, 44% ei saa lõpuni aru ülesannete ja kodutöö instruktsioonidest.

Hoolimata suures mahus läbitud koolitustest ei oska õpetaja tihti LAK-õppe metoodikat kasutada. Paljud õpilased vajavad lisaabi nii tunnis kui ka kodus. Õpilase toetusel mängib olulist rolli lapsevanemate valmisolek ja majanduslik võimekus. Mõni edukas kool rakendab LAK-õppe või kakskeelse õppe juures abiõpetajaid või praktiseerib kahe õpetaja tööd ühes klassiruumis. Siiski peab tõdema, et suur osa gümnasistidest suhtub kakskeelsesse õppesse gümnaasiumis suhtes 60/40 kriitiliselt, nähes selles rahvuslikku rõhumist.

Kuigi Eestit peetakse LAK-õppe metoodika rakendamise poolest üheks eeskujulikumaks ja edukamaks näiteks Euroopas, peab tunnistama, et see järeldus on vastuolus mitme tõsise probleemiga, mille hulgas on õpetajate puudus ja kvaliteet, õppemetoodika kasutamine, õpilaste individuaalsed erinevused, motivatsioon ja keelekümblusprogrammi võrdlemisi väike ulatus õpilaste arvu suhtes. LAK-õppe tulemuslikkus on erinev ja sõltub konkreetsest koolist, piirkonnast ja kooliastmest, kus seda rakendatakse.

Kokkuvõttes peab tunnistama, et aine õpetamine eesti keeles antud kujul pigem pärsib aine omandamist gümnaasiumis ja kutseharidusõppeasutustes. Et seda probleemi lahendada, peab innustama osalemist varases keelekümblusprogrammis ja keelekümblusprogrammi oluliselt laiendama. Samuti tuleb kaaluda segakoosseisuga lasteaedade komplekteerimist ja nn tandemkümbluse rakendamist. Teisisõnu, eestikeelse aineõppe tõhustamiseks on vaja ühtlustada eesti keele õpetamist varases eas. Gümnaasiumi- ja ülikoolihariduse omandamisele suunatud vene õpilane peaks juba progümnaasiumis (põhikooli 3. astmes) õppima osa aineid eesti keeles. Oluliseks tuleb pidada eestikeelse aineõppe toetamist kooli juhtkonna ja lapsevanemate poolt. See peaks tõstma nii õpilaste kui ka õpetajate motivatsiooni.

Siinjuures jäävad aga lahendamata probleemid, mille hulgas on osa piirkonnakoolide puhul keelekeskkonna puudumine ning motiveeritud ja kõrgelt kvalifitseeritud õpetajate nappus vene koolis. Lõpuks võib kaaluda võimalust korraldada vastuvõtt eesti ja vene noortele eesti õppekeelega riigigümnaasiumidesse ühistel tingimustel, kuid tugiisikute või abiõpetajatega.


Artikli koostamisel kasutatud uuringud:

Haridus- ja teadusministeeriumi aasta­analüüs 2015. Tartu.

Analüüs ja ettepanekud eesti keele õppe tõhustamiseks põhikoolis. 2015

Birute Klaas-Lang, Kristiina Praakli, Anni Peedisson, Alla Lašmanova. Arvamusi ja hinnanguid riigikeele õppe korraldamise kohta vene õppekeelega koolides. Uuringu lõpparuanne. Tartu ülikooli eesti keele (võõrkeelena) osakond. Tartu 2014.

Helena Metslang, Triin Kibar, Mare Kitsnik, Jevgenia Koržel, Ingrid Krall, Anastassia Zabrodskaja. Kakskeelne õpe vene õppekeelega koolis. Uuringu lõpparuanne. Tallinna ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut. Tallinn 2013.