Andrei Hvostov

FOTO: Liis Treimann

Vene koolide üleminek eestikeelsele õppele on järjekordne tõestus sellest, et seal, kus algab rahvustunne, lõppeb aristotelliku loogika kehtivus. Kõige halvem on kogu asja juures see, et venekeelsete inimeste juures võib kohata veendumust, et riigikeele õpetamise ebaloogilisust seletab tahtlik kavatsus, kirjutab kirjanik Andrei Hvostov Õpetajate Lehes.

Olen soomerootslaste kohta kuulnud, et nad on tervemad, elavad kauem, neil on õnnelikum pereelu, nad saavad paremad töökohad ja neile antakse pangast kergeminini laenu kui soomlastele. Lihtsalt sellepärast, et inimesel on rootsi nimi.

Muidugi on rootsi nimi kõigest teatud tunnus. Sümptom. Soome­rootslaste kõrgema ühsikondliku staatuse põhjus on kusagil mujal.

Kakskeelsus on kasulik

Kanada neuroloog Ellen Bialystok, kes on uurinud nelikümmend aastat kakskeelsete inimeste aju, väidab bilingualismil olevat mõningaid eeliseid võrreldes ükskeelsusega. Bialystok leiab, et inimese ajus on tegutsemiskontrolli süsteemi (the executive control system) ülesanne tagada, et inimene keskenduks olulisele, jättes tähelepanuta ebaolulise ning eksitava. Kakskeelsetel inimestel töötab süsteem paremini.

Näiteks selline lihtne test: katsealused pidid juhtima autot ning vestlema samal ajal telefoni teel (mida ei tohiks igapäevases liikluses teha), ootuspäraselt vähenes kõikide katsealuste võime autot ohutult juhtida, kuid ükskeelsetel vähenes see enam kui kakskeelsetel. On ka muid eeliseid, näiteks tabab Alzheimeri tõbi kakskeelseid hiljem ja kergemas vormis.

Kakskeelsus tähendab mõlema keele võrdset valdamist. See ei tähenda, et osatakse keelt keskkooli tasemel. Kasvõi eeskujulikule hindele.

Pidev lülitumine ühelt keelelt teisele on hea ajugümnastika. Seega Soomes elavad rootslased, kelle ajus käib pidev ümberlülitus emakeelelt riigikeelele või siis teisele n-ö emakeelele, saavadki tänu maast madalast toimuvale pidevale ajutreeningule paremad õpitulemused, töökohad, ühiskondliku positsiooni.

Kakskeelsus tähendab mõlema keele võrdset valdamist. See ei tähenda, et osatakse keelt keskkooli tasemel. Kasvõi eeskujulikule hindele.

Ei oska öelda, kuivõrd on neuroloogide avastus laiemalt teada. Ja mil määral võiks see kajastuda riikliku hariduspoliitika kujundamisel. Ühendriikides arvati veel seitsmekümnendatel aastatel, et kakskeelsus on lugema ja kirjutama õppiva lapse puhul pigem kahjulik. Õppigu ikka üks keel korralikult ära ja alles siis asugu teist õppima.

Kogemuslikult teame, et mida varem teist keelt õppima hakatakse, seda paremini see edeneb. Lasteaias läheb see nagu lepse reega. Mida hiljem õppima hakatakse, seda keerulisemaks see muutub.

Eestis eiratakse käibetõdesid

Eestis elavate venelaste veendumusel neid käibetõdesid meie hariduspoliitikas ei arvestata.

Hariduspoliitika kujundajate endi arvates on tegemist valesüüdistustega. Kui kohalikud venelased näevadki probleeme, siis seda vaid sellepärast, et mõned konjunktuursed poliitikud ässitavad neid üles. Minister Ossinovski ametiajal koostatud raport eestikeelsele aineõppele üleminekul oli mõõdukalt kriitiline, kuid isegi see mõõdukas kriitika tekitas Eesti ühiskonnas üpriski raevuka reaktsiooni.

Vene koolide õpetajad toovad esile, et põhikooli lõpetamisel nõutav riigikeele B1-tase ei võimalda õpilasel keskkoolis hakkama saada. Õpilane ise seda ei tea. Laps on veendunud, et kui temalt nõutakse just seda taset, siis järelikult on see piisav latist ülehüppamiseks. Keskkooli minnes ning tegelikkusega silmitsi sattudes tabab õpilast šokk. Soovitus, et õppigu ta juba põhikoolis rohkem, on täiesti eluvõõras. Inimesed piirduvad selle tasemega, mis on neile ette kirjutatud. Riiklikult ette kirjutatud, olgu siinkohal rõhutatud.

Olen vene õpetajatelt kuulnud, et keskkoolis lahendatakse õppeprotsessi enam-vähem sujuv kulgemine sel moel, et eesti keeles õpetatav aine antakse kahe kolmandiku ulatuses riigikeeles ja ühe kolmandiku ulatuses vene keeles. Kui jaotus toimub ühe tunni raames, siis teeb seda sama õpetaja. Kui see on jaotatud nädala peale (kaks tundi eesti keeles, üks tund vene keeles), siis võib tegemist olla ka erinevate õpetajatega. Praktikas tähendavat see, et venekeelse õpetaja õlule langeb põhiline koormus.

Järgmine probleem on kogenud aineõpetajate liikumine keskkoolist põhikooli ja vastavalt sellele nooremate ja vähemkogenud, kuid keeleliselt enam pädevate õpetajate prevaleerimine keskkoolis. Kas keemia- või geograafiaõpetaja pädevuse hindamisel on põhikriteeriumiks tema lingvistilised oskused? Kui tõesti, siis kas see on loogiline?

Olukorra absurdsuse ere näide on asjaolu, et eesti keele õpetajad, tulenevalt nende lingvistilisest oskusest, «edutatakse» nii mõnelgi pool geograafiaõpetajaks. Narvas pidi olema see tavaline praktika. Geograafia on teatavasti aine, mida tuleb kõikides venekeelsetes koolides õpetada eesti keeles.

Siinkirjutajale tundus geograafia lihtne aine, kuid olen kaugel oletusest, et see ongi kerge distsipliin. Midagi niisugust, mida suudab anda igaüks, peaasi et valdab keelt.

Veel üks suur probleem vene koolide õpetajaskonnale tuleneb asjaolust, et aine oskuse kontrollimisel tekib küsimus, mida õigupoolest kontrollitakse. Kas keele valdamist või arusaamist ainest? Õpilane võib ainest arusaamist demonstreerida oma emakeeles viie vääriliselt, seevastu riigikeeles pälvib ta nõrga kolme. Pedagoogiline põhitõde on, et hinnatakse siiski ainest arusaamist, ja sellisel juhul langeb otsus õpilase hindamiseks tegeliku teadmise alusel. Rõhutan, et jutt ei käi keeletunnist.

Kehv keeleõpe ja stress

Vene koolides töötavad õpetajad varjavat instinktiivselt õpilaste nõrka riigikeele-oskust. Psühholoogiliselt on see vägagi arusaadav. See võib panna kahtluse alla õpetajate enda pädevuse (ainet oskab, keelt ei oska, järelikult kõlbmatu!) ning tekitada lisaprobleeme ning -stressi nende õpilastele.

Olen kuulnud vene õpetajate hinnangut, et gümnaasiumisse jõudnud vene õpilastest on 70−75 protsendil eesti keel nii kehv, et nad ei ole võimelised ainest aru saama. Seetõttu kulubki kolmandik õppeajast õpetatava lastele arusaadavasse keelde tõlkimisele.

Meie süsteem ei aita noort venekeelset põlvkonda kasvatada kakskeelseks. Praegune korraldus, kus põhiline keeleõpe peaks toimuma keskkoolis, tekitab keelepuudelisi inimesi.

Meie süsteem ei aita noort venekeelset põlvkonda kasvatada kakskeelseks. Praegune korraldus, kus põhiline keeleõpe peaks toimuma keskkoolis, tekitab keelepuudelisi inimesi. Traumeeritud inimesi, kes tunnevad end ebakindlalt niipea, kui peavad minema üle riigikeelele.

Ma ei saa hästi aru, miks tahetakse 60:40 mudelit kaitsta viimse hingetõmbeni? Miks ei võiks kakskeelsuse saavutamise põhiraskus nihkuda lasteaedadesse ja algkooli?

Kahtlustan, et vastus peitub riigi võimetuses tagada kõikidele vene õppeasutustele pedagoogiline kaader, kes oleks ise kakskeelne (ideaalis) või siis vähemalt eeskujuliku riigikeele oskusega.

Ja nii veeretataksegi keeleline per aspera ad astra õpilaste endi kaela. Kuueaastaselt lapselt ei saa nõuda, et ta õpiks iseseisvalt ära talle võõra keele. Kuueteistkümneaastaselt juba võib.

Kahekümne kuue aastaselt aga lausa peab. Kui ei saa sellega hakkama, siis kõlab süüdistus väheses motivatsioonis ja laiskuses, halvimal juhul põrutatakse aga otsejoones rassistlikesse eelarvamustesse.

Vene koolide üleminek eestikeelsele õppele on järjekordne tõestus sellest, et seal, kus algab rahvustunne, lõppeb aristotelliku loogika kehtivus. Kõige halvem on kogu asja juures see, et venekeelsete inimeste juures võib kohata veendumust, et riigikeele õpetamise ebaloogilisust seletab tahtlik kavatsus.

Mis seal ka pole, aga kakskeelseid lapsi, nii nagu nad on Soomes rootsikeelse vähemuse näol, selle süsteemiga kindlasti ei teki.