Viktoria Ladõnskaja: Ossinovski peaks teadma, et väljapressimine ja šantaaž pole euroopalikud väärtused

Viktoria Ladõnskaja. Foto: Riigikogu kantselei

Sel nädalal olime tunnistajaks kummalise poliitilise meetodi kasutamisele, et kindlustada ühe seaduse läbisurumist – kauplemist Eestile olulise ametikohaga. Ühe erakonna ettepanek vahetada vastuolulise seaduse heakskiitmine kõrge ametikoha vastu Euroopas ei ole okei, kirjutab riigikogu liige Viktoria Ladõnskaja (IRL).

Jevgeni Olegovitš, kes räägib Euroopa väärtustest, peaks teadma, et väljapressimine ja šantaaž ei ole euroopalikud väärtused. Selles ettepanekus ei olnud juttu kandidaadi tugevatest või nõrkadest külgedest, vaid sellest, et kooseluseadus on tähtsam kui kõik muu.

Eriti šokeeriv on, kui ühe erakonna esimees nõuab teise erakonna liikmetelt maailmavaatest loobumist. Võib-olla olen ma olnud liiga vähe aega poliitikas, kuid ka sel juhul leian, et ametikohtade jagamise eest ei saa teha kompromisse maailmavaatelises küsimuses. See annab tunnistust poliitilisest kultuuri(tuse)st – kõigega ei saa kaubelda!

Enamik Eesti erakondade liikmeid on ühinenud erakonnaga, kuna jagavad teatavat maailmavaadet. Need inimesed on erakonna liikmed Põlvamaal, Hiiumaal, Narvas, ka Lasnamäel – IRLis kokku ligi 10 000 inimest.

Minul, nagu ka teistel, on õigus ja kohustus oma valija ees olla KOOS oma maailmavaatega ja hääletada nii, nagu ma õigeks pean. Just sellepärast otsustas IRLi eestseisus, et IRL kui erakond ei poolda kooseluseadust, kuid saadikud on oma valikutes vabad.

Kooseluseadus – poolt või vastu?

Meie Maire otsustas hääletada oma vaadete järgi. Tal on õigus teha oma valik. Meie Priit, arvestades, milline on erakonna maailmavaade ja kui oluline see teema tema jaoks on, reageeris emotsionaalselt. Ma saan aru mõlemast – see kütab kirgi. Ja nemad said teineteisest ka aru. Ka Juhan hääletas nii, nagu tema õigeks pidas. Erakonnal on kindel maailmavaade, aga aeg-ajalt kerkivad küsimused, kus ei saa täiesti üht joont hoida ja inimestel on eriarvamused. Ja see ongi vabadus.

Mulle tundub, et hakkame praegu jõudma nii kaugele, et kooseluseaduse vastased vajavad rohkem kaitset kui need, keda see seadus nii jõuliselt esile toob. Sest kui oled vastu, nimetatakse sind tagurlaseks, Euroopa väärtuste hülgajaks jne. Tunnistan: öelda välja, et ma ei poolda kooseluseadust, nõuab rohkem julgust kui öelda, et võtame selle vastu.

Nüüd siis küsimus: kuidas sai kooseluseadus (aga enamik asju, mida kooseluseadus peaks reguleerima, oli võimalik saavutada ka ilma selle seaduseta) vastu võetud? Seadust, mida ei pooldanud suurem osa ühiskonnast ning mis on tehtud kiirustades ja sellisel viisil, et nüüd ei lahenda see ka oma n-ö sihtgrupi probleeme.

Mulle tundub, et siin taheti kõrvale jätta kõik, mis on printsipiaalne iga juriidilise akti jaoks: mõeldi välja, kuidas saab seadust ilma 51 hääleta ehk parlamendi vähemusega vastu võtta, valetati alguses ühiskonnale, justkui ei olekski jutt samasooliste abielust, ja jäeti edaspidine menetlemine riigikogu järgmise koosseisu peale.

Halb õigusloome praktika ning määramatus võivad tuua kohtulahendeid ja kulusid maksumaksjale. Puhtalt juriidiliselt on selline õigusloome praak.

Lahendus kooseluseaduse problemaatikale on lihtne: häälteenamus näitab, kelle maailmavaade domineerib. Pinged maha: ei kooseluseaduse pooldajad ega mittepooldajad pea üksteist solvama, seaduse pooldamises või mittepooldamises ei ole õigeid või valesid vastuseid. Küsimus on maailmavaates. Kuid maailmavaade ei tohi olla poliitilise lehmakauplemise objekt.