Neeme Korv: kuidas kaitsta nõrgemaid?

Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

On aasta kõige pimedam aeg. Hommikul välja minnes pime, õhtul koju tulles jälle pime. Nähtavus viletsamast viletsam. Novembris on hukkunud juba kaheksa jalakäijat. Sel nädalal olime jälle traagiliste lugude tunnistajaks. Niisugused teated teevad meid ärevamaks kui mõni kauge pommiplahvatus.

Liiklusseadus nõuab igalt liiklejalt tähelepanu. Ja ehkki liiklusõnnetuse korral võib olla nii, et üks pool sõna otseses mõttes sülitas reeglitele, on vastutus juhtunu eest ikkagi jagatud. Paraku on seaduserikkuja sageli just nii-öelda tugevam pool ehk autojuht ning kannatanu kergliikleja – jalakäija või jalgrattur. Nõrgem saab viga.

Mida saaksime ära teha? Tähtsaim on laste liikluskasvatus.

Vaatan kooli minevaid juntsusid. Neid, kes läksid tänavu esimesse klassi, saadavad praegu veel kooli vanemad. Paljud on tõesti väga tähelepanelikud. Paraku näen igal hommikul mõnda täiskasvanut, kes eirab ise liiklusreegleid või lihtsalt käitub ohtlikult.

Mõistan, et meil kõigil on kiire. Pea on täis töömõtteid, võib-olla tuleb juba teha esimesed telefonikõned – seegi hajutab tähelepanu. Lapsega käsikäes punase tulega üle tänava jooksmine on selgelt taunitav, kuid tuleb ette ka varjatud riskikäitumist. Mu meelest peaksid vanemad laskma teatud olukordades lapsel ennast juhtida, mitte vastupidi. Vaid siis saame tagasisidet, kas seitsmeaastane tajub ohte liikluses.

Helkur on kahtlemata vajalik. Rattaga sõites tuleb kiiver pähe panna. Üle tänava minnes peab kasutama ülekäigurada. Liiklusreegleid tuleb teada. Kuid liiklus on mitmekesine keskkond, kus peaaegu alati tuleb ette suuremaid või väiksemaid ootamatusi. Ka selgeks õpitud koolitee pole kunagi päris ühesugune.

Prügiauto on blokeerinud kõnnitee. Ristmikule, mida tuleb ületada, on ööga tekkinud tohutu veelomp. Autod pargivad tänavanurkadele liiga lähedale – eriti pahad on kõrged linnamaasturid ja kaubikud, aga neid on liikluses palju. Prügikastid varjavad samuti lapse eest vaadet ja autojuhtide eest last. Läheneva auto tuled moonutavad vahemaad – auto tundub kaugemal, kui ta tegelikult on. Ja nii edasi.

Selleks et lapsel kujuneksid õiged hoiakud, tuleb silmad lahti hoida ja ohtudele tähelepanu pöörata. Pidevalt. Lasta lapsel endal rääkida, olukordi hinnata. Olen veendunud, et mida paremini me need teemad lastele selgeks teeme, seda parem liikleja temast kasvab. Seda paremaks läheb kogu liikluskultuur.

«Oh, see on jälle lihtsalt üks targutav jutt,» ütleb küllap nüüd mõnigi lugeja. Tõsi, see on vaid jutt. Kuid, hea lugeja, igaühel meist tuleb oma võimaluste piires tegutseda, et traagilisi tagajärgi liikluses ära hoida. Ajakirjaniku väljund on väljaanne, kus ta tegutseb. Mina arvan, et neil teemadel tulebki rääkida. Veel ja veel.