Turumajandus (kapitalism) on paljuski nagu demokraatia. Sügavate vigadega süsteem, kuid objektiivselt võttes parim, mida inimkond on seni luua suutnud. Selle headus sõltub puhtalt sellest, kui head, eetilised ja empaatiavõimelised on majandusprotsessides osalejad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Hiljuti kohtasin hilisõhtul tanklas koolivenda, kes kergelt irooniliselt tervitas mind kui esikapitalisti. Arvestades tema ammust sümpaatiat teatud mässumeelse subkultuuri vastu, võtsin seda tervitust kui igati arusaadavat. Kostsin selle peale muigega, et üks ajakirjanik nimetas mind kunagi eetilise kapitalismi maaletoojaks. Seepeale teatas koolivend enam-vähem sõbralikult, et ärgu ma endast nii hästi ka arvaku.
Ega tegelikult arvagi. Tegelikult pole ma ka kapitalist. Olen töövõtja, kellel on finantsturgudega seotud oldud umbes 17 aasta tõttu tekkinud arusaam, et võimalikult vaba turumajandus on inimestevaheliste majandussuhete parim ja naturaalseim korraldamise vorm ning annab pikemas perspektiivis parimaid tulemusi maksimaalsele hulgale inimestele. Ma ei tea ka kedagi, kes minu valdkonnas turu- ja makroprotsesside keskel teisiti arvaks.
Teatavasti elas 200 aastat tagasi 85 protsenti maailma elanikkonnast uskumatus vaesuses. Praegu elab võrreldavas ekstreemses vaesuses maailma rahvastikust alla viiendiku. Oodatav eluiga on kapitalismieelse ajaga võrreldes suisa topelt pikk ning süsteem, mis motiveerib innovatsiooni majanduslikult, on andnud meile suvalise teise süsteemiga võrreldes (!) tohututes kogustes innovatsiooni.
Viimase aja parim näide turumajanduse eelistest on hästi mõõdetav elustandardi kasv neis riikides, kus plaanimajandus asendati kasvõi osaliselt turumajanduse põhimõtetega. Jah, muuhulgas ka meil. Objektiivselt võttes ei ole siin maalapil mitte kunagi (majanduslikus plaanis) nii hästi elatud kui praegu.
Aga kus siin eetika mängu tuleb?
Kohati leviv arusaam, et turumajandus seisnebki selles, et empaatiavõimetud kollid (ärimehed/ettevõtted) kasutavad kõiki ülejäänuid kaootiliselt, kuid agressiivselt ära, on primitiivne ning vaimupime. Turumajanduse toimimiseks on nimelt vaja, et kriitiline mass juhtivatest majandusprotsessides osalejatest ei kannaks kollimentaliteeti.
Eetikapuudujäägi ilmselgeim näide on see, et lähtutakse oma (äri)tegevuses vaid ja ainult lühiajalistest eesmärkidest ning teisi oma tegevusega seotud osalisi nähakse ainult läbi kiire kasu prisma. Mida rohkem majandusprotsessides osalejatest sellist mentaliteeti kannab, seda riskantsemaks ja ebastabiilsemaks muutub paraku keskkond. Sellises keskkonnas tegutsemine läheb aga ka üha kallimaks, sest keskkond on riskantne ning riskidega kaasnevad teatavasti alati kulud (nimetagem seda teatud mööndustega riskipreemiaks).
Seega on eetiline käitumine turumajanduslikus kontekstis selline, mis austab teisi (oma) majandustegevusega seotud osalisi (näiteks kliente, partnereid) ainult lühiajalise kasu allikana ning keskendub pikaajalistele eesmärkidele. Peale selle kipub ühiskonnale märkimisväärset väärtust loov äri olema edukas äri. Ja taas kord üllatus-üllatus, kuid eetilisel käitumisel on oma rahas mõõdetav positiivne väljund.
Parim süsteem
Pikaajalistele eesmärkidele pühendunud ettevõtete aktsiad näiteks kipuvad turul teistsuguse lähenemisega võrdlusgrupile märkimisväärselt ära tegema. Sellest annab juba järeldada, et eetiline käitumine loob äritegevuses pikas vaates üldisemalt kasumliku eelise. Ehk siis paljude meelehärmiks (?) kipub turumajandus täiesti mõõdetavalt n-ö autasustama eetilist käitumist. Lisaks on suhteliselt selge, et eetiline keskkond on selline, kus riskide maandamise kulu on minimaalseim ning kasumi tekkimise pinnas soodsaim.
Turumajandus (kapitalism) on paljuski nagu demokraatia. Sügavate vigadega süsteem, kuid objektiivselt võttes parim, mida inimkond on seni luua suutnud. Selle headus sõltub puhtalt sellest, kui head, eetilised ja empaatiavõimelised on majandusprotsessides osalejad.
Nüüd tekib aga küsimus, mis võiks olla eetika allikas.
Praeguses maailmas tahetakse rõhutada kõige suhtelisust ning seda, et õige on just see, mis tunne parajasti on. (Turu)majanduses on aga piisavalt palju muutujaid, millele relativismi rakendamine pole võimalik. Seega võiks juhtmõtteks olla «Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks» ning «Käitu teistega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks».
Eetiline käitumine on otsus. Täna otsustad eetiliselt käituda sina. Homme otsustab seda teha sinu suhtes keegi teine.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.