Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/02/14/2823734t1hde38.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2014/02/14/2823734t1hde38.jpg)
19. november
Lugesin Postimehest suure huviga poliitik Toobali erakirjavahetust. Kujutan ette, mis tundega Toobal ise seda materjali luges. Aga ma ei kujuta ette, mis tunne mul endal oleks, kui minu päevikud ilmuksid kuskil ajalehesabas. Vaju või maa alla! Igaks juhuks kirjutan edaspidi ettevaatlikumalt.
Umbes nii nagu Betti Alver ja Mart Lepik: nad oleksid nagu aimanud, et nende kirjavahetusest kunagi – kui mitte varem, siis teemantpulma künnisel – raamat tehakse. Või mõtlesid nad tõesti pidevalt, et Stalini aeg, ei maksa väga kritiseerida. Üksikuid julgeid lauseid M. Lepikul Vene elu kohta siiski on, nii materiaalse maailma – «koorekannusid pole terves Leningradis» – kui ka kunstilise eeskava puhul: «Kui Tatjana ja Olga asemel laval ringi kepsutavad matroonid, siis on see koomiline ja – jäle!» Aga üldiselt jääb ühiskonnakriitika selles raamatus tundeelu väljendamisele tugevalt alla.