Tiiu Kuurme

FOTO: Karin Klaus / Pärnu Postimees

Veel on alles mõni, kes mäletab, kuidas nõukogude aja kauaaegne haridusminister Ferdinand Eisen tegi aeg-ajalt käigu ülikooli pedagoogikakateedrisse ja küsis, mis teadlastel uudist. Tollase teadustöö tulemused läksid ministeeriumile korda, niivõrd kui see siis võimalik.

Et Eisen oli kuulsa Johannes Käisi õpilane, saime teada alles uuel iseseisvusajal. Temale võlgneb eesti rahvas tänu, et kool sai jätkusuutlikuna hoitud üle raskete aegade.

Uue iseseisvusajastu haridusministrite käikudest ülikooli erialainimestega nõu pidama mäletab allakirjutanu vaid Tõnis Lukast (vabandust, kui eksin ja neid oli veel) ning tema käikude tulemused jõudsid ka riikliku õppekava sisuni.

Maksumaksja rahaga riiklust hoidvatelt ja edendavatelt ministeeriumidelt ootab rahvas õigustatult, et nad on näoga oma rahva poole ja arendavad, mitte ei vaesesta hallatavat valdkonda. Seda teadus- ja teadmispõhiselt, kuivõrd vaid nii saab tunda sügavuti selle sisu ja sotsiaalset tähendust. Demokraatlik riik toimib, kui rahvas saab usaldada, et ministeeriumid rohke ametnikkonnaga on tema poolt. Praegu see pole nii.

Viimast reformierakondlikku haridusministrit on üldsus seni tunda saanud kui võtan-raha-ära-ministrit. Peale erakoolide tegevustoetuse kadumise ripub pea kohal kurjakuulutav Oki raport, mis ei anna optimismi arvata, et säiliks ülikoolide inimsust teeninud sisu seda väärivas tähenduses ja nende väärtusruum intelligentsi taimelavana.

Toimuv lubab arvata, et praegune haridusminister ei soovi süveneda põhjustesse, mis on nn erakoolid üldse tekitanud, ja milline on olnud nende haridusmaastikku uudsete toimimisviisidega toitnud sisu. Ning mida need on juba praeguseks Eestile andnud.

Kui riigil ja mõnel omavalitsusel on mure, miks munitsipaalkoolides on pingid tühjad, kui samas ei mahu soovijad ära alternatiivkoolidesse, siis tasub küsida eneselt, mis on nende vastutusalas läinud nii viltu. Vastuseid leidub, rahvusvahelise haardega kooli kriisikirjanduse iga on pikk.

Tõsi küll, ministeeriumist lähtub ka algatus Huvitav Kool ja haridusüldsus on tuttav nn muutunud õpikäsitusega. Võimalik, et ministeeriumis on neid, kes teavad, et suures osas on see, mis nende nimetuste taga, pärit reformpedagoogika arengutes võrsunud alternatiivkoolidest, kus stagneerunud peavoolu pedagoogika kõrvale on pakutud loovaid uusi ideid, teiselaadset koolikultuuri ja maailmavaadet. Riiklikes institutsioonides enamasti ei peeta vajalikuks arutleda inimkäsituste ja muude maailmavaateliste küsimuste üle, harva on need ja siiralt sõnastatud kooli väärtused prioriteediks igapäevapragmaatika kõrval.

Alternatiiv- ja teistes eesti erakoolides on see vastupidi. Need on ideedepõhised ja päevapoliitikate ülesed ning see teeb neis olijate tegevuse vastutustundlikuks ja loovaks. Kool on ühtaegu ka vanemate kogukond.

Ükski teadaolev demokraatlik riik ei ole muutnud sedalaadi koolide eksistentsi aluseid nii, et neid poleks enam võimalik pidada. Sest sealsetes, ilmselt erialaselt pädevaid inimesi omavates ministeeriumides teatakse, milline on niisuguste koolide roll haridusmaastikku elavana ja uuenevana hoidmisel.

Ning teatakse ka rahva maksevõimet. Just see oht on meil vallandanud oma lastest hoolivate vanemate ning vabalt ja loovalt õpetavate inimeste vastupanu. Ei küsita ju muud kui kõigile lastele samaväärset summat maksumaksjalt, olenemata kooli tüübist. Mis lisaks, makstakse ise.

Praegune haridusministeerium näib olevat kahaneva (kahandatava?) rahakoti ministeerium. Koolides toimuva sisust lähtuvaid argumente oma jäiga hoiaku õigustamiseks pole sealtpoolt kuulda olnud. Et mis ja kus on siis parem-halvem või miks sel polegi tähtsust. Ei mäleta ka erialases Õpetajate Lehes ministeeriumist lähtuvaid kirjutisi hetkeseisu sisuliste probleemide ja pakutavate lahenduste teemadel.

Või ongi kõik juba suurepärane, kui vaid neid erakoole ei oleks? Või ei julge meie pädevad ametnikud lihtsalt enam sõna võtta?

Isegi väliseksperdid on lugenud meie praeguse koolihariduse seisu sügavama kriisi eelseks, ent lubaduse kõrval tõsta õpetajate palku on kuulda olnud hoopis hariduseelarve kahandamisest. Milline on küll meie haridusministeeriumi tegevust suunav filosoofia?

Suurima ohuna Eesti jätkusuutlikkusele võiks näha kõrgetel ametikohtadel tehtavaid ebapädevaid ja kaugema mõjuanalüüsita otsuseid. Haridust, meditsiini ja kultuuri esindavad inimesed ei peaks tundma pidevat häbi, kui kalliks läheb nende eestlust ja inimsust hoidev tegevus (kellele küll?) maksma, ning kuulma ärakaotamise ähvardusi. Seda nende jätkuvalt haleda sissetuleku juures.

Kui enne jätkus raha kõigeks, siis miks nüüd – suureneva eelarveprognoosi taustal – enam mitte? Oleks aeg hoopis kokku arvata, kui kalliks on meie maksumaksjale läinud maksma asjatundmatute ja mänguritest poliitikute ekslikud otsused, teaduspõhisuse ignoreerimine ja välisfirmade maksuvabalt välja voolav kasum, ning testida enne ametisse määramist iga valdkonna juhi nii erialast asjatundlikkust kui ka eetilist lävendit.