Lapse õnnetunne ei sõltu kooli omandivormist

Kristi Pettai Foto: Erakogu

Selle nädala alguses Postimehes ilmunud artikkel «Erakoolid panustavad laste õnnetundele» (PM 23.11) avas tõepoolest laiema arutelu, kui oli senine põhiküsimus: kas ja millistel kaalutlustel peaks linn või vald erakoolide tegevuskulude katmises osalema.

Artiklist loeme, et rahulolematus üldise haridussüsteemiga on sundinud paljusid oma lastest hoolivaid vanemaid valima erakooli ja tasulise hariduse, sest valla või linna ülalpeetavad üldhariduskoolid ei paku piisavalt head haridust, turvalisust, innovaatilist ja individuaalset lähenemist. Näib, nagu erakoolid panustaksid laste õnnetundesse, kohalike omavalitsuste ülalpeetavad koolid, kus õpib enam kui 90 protsenti üldhariduskoolide õpilastest, seda aga ei paku.

Kuidas seda õnneskaalat siis mõõta? Öeldakse, et kes maksab, see tellib ka muusika. Praegu on sellise tellimuse  erakoolidele esitanud ligikaudu neli protsenti lastevanematest. Aga miks ka mitte? Maksan üldhariduse eest ja saan parema suhtumise, väiksema klassi või maailmavaateliselt sobivama keskkonna. Pisem klass võib suurlinna lapsele ja lapsevanemale tõepoolest olla üks õnne märke, valdavas osas maakoolides on see aga paratamatus ning kohalik omavalitsus ja keskvalitsus panustavad lisaressursse, et tagada hariduse kättesaadavus.

Oleme nõus, et kõik algab suhtumisest. Õnnelik laps on iga kooli olulisi eesmärke, olenemata sellest, kui palju on kooli eelarves raha või milline on kooli omandivorm.

PISA uuring ei analüüsi laste tulemusi seoses kooli omandivormiga, seetõttu ei saa ka üldistada, et erakoolid panustavad teadmiste omandamise kõrval enam õnnetundesse kui munitsipaalkoolid. Õnnetunne võib olla üldse mitte seotud kooliga, vaid hoopis sellega, milline on pere sotsiaalne taust, vanemate omavahelised suhted, lapse ja vanema ühiselt veedetud aja maht jne. Suhtumise, kultuuri ja hoiakute muutumine on väljakutseks kõigile, nii era- kui ka munitsipaalkoolide juhtidele ja koolipidajatele.

Munitsipaalkoolid pakuvad nagu erakoolidki koolirõõmu ja õnnetunnet, arendades pidevalt kooli õppekava, innustades õpetajaid õppima ja kolleegidega koostööd tegema. Ka munitsipaalkoolides on õpilase individuaalne areng prioriteet ja vajadusel moodustatakse väiksemaid klasse, rakendatakse individuaalseid õppekavu või üks-ühele õpet – seda kõike lapsevanemalt lisaraha küsimata.

Erakoolidel on kindlasti oma koht haridussüsteemis, üldhariduskoolide arengusse on panustanud olulisel määral nii era- kui ka munitsipaalkoolid. Samas on Eesti riik seni väärtustanud õpilase jaoks õppemaksuta üldhariduse kättesaadavust ning see vastutus tagada õppekoht igale lapsele on linnal ja vallal ka siis, kui näiteks erakool otsustab oma tegevuse lõpetada.

Valdade ja linnade koostöö erakoolidega õppekohtade planeerimisel, kus omavalitsustele jäetakse kaalutlusõigus tegevuskulude toetamise asjus, on meie arvates mõistlik ja vajalik.

Kui erakoolid ja omavalitsused teevad koolivõrgu ja õppekohtade planeerimisel koostööd, siis on ka lapsed ja lapsevanemad senisest õnnelikumad.