Raul Potisepp: kliimamuutuste tagajärjed võivad olla halvimal juhul katastroofilised

Foto: SCANPIX

Eestis on viimasel ajal on olnud üha rohkem juttu sellest, milline on kliima Eestis 2100. aastal ning mida see meie jaoks kaasa toob. Seda, milliseks kliima kujuneb järgmise sajandi vahetuse ajaks, mõjutavad suures osas just meie tegevused lähima paari aastakümne jooksul, kirjutab Eesti Taastuvenergia Koja projektijuht Raul Potisepp.

Kui me jätkame fossiilsetesse kütustesse investeerimist ning põletamist senisel kujul, võivad kliimamuutuste tagajärjed olla halvimal juhul katastroofilised. Selles, et inimtegur on peamine kliimamuutuste põhjustajaid, ei kahtle teadlaste tasemel peaaegu enam mitte keegi. NASA andmetel on 97 protsenti maailma kliimateadlastest seisukohal, et tänu inimkonna tegevustele (peamiselt tänu fossiilsete kütuste põletamisele) toimuvad kliimamuutused.

Järgmise kahe nädala jooksul toimub Pariisis ilmselt üks olulisemaid globaalseid tippkohtumisi lähiaastatel – Pariisi kliimakonverents, kus loodetakse sõlmida kokkulepe, millega riigid võtavad endale kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist määral, mis hoiab ära ohtlikud kliimamuutuste tagajärjed.

Praegu paisatakse tänu inimtegevusele õhku igal aastal 50 miljardit tonni kasvuhoonegaase. 2013. aastal arvutas Rahvusvaheline Kliimamuutuste Paneel (IPCC), et kui inimkond jätkab senise tempoga kasvuhoonegaaside õhku paiskamist, siis saavutatakse juba järgmise 15-25 aasta jooksul heitmete kogus atmosfääris, mida ületades tõuseb globaalne temperatuur üle kahe kraadi. Sellist temperatuuri kasvu peetakse piiriks, mis hoiab ära ohtlikud kliimamuutused. See tähendab, et muutused peaksid aset leidma juba täna ja kõige hiljem homme.

Paradoksaalsel viisil kannatavad kliimamuutuste tagajärgede käes riigid, kes ise on sellele kõige vähem kaasa aidanud – arenevad riigid.

Kliimamuutuse tagajärgedel on nii keskkondlikud kui sotsiaalsed mõjud

Kliimamuutused põhjustavad rohkem ekstreemsemaid ilmastikuolusid, mis tähendab, et praegu tihedalt asustatud aladel ei pruugi tulevikus olla võimalik elada. Põhjused selleks võivad olla järgmised: orkaanide või kuumalainete sagenemine ning tugevnemine, merevee taseme tõus ning magevee varude või viljaka pinnase kadumine.

Kliimamuutuste tagajärgede tõttu peavad miljonid inimesed ümber asuma. Hiljuti Saksamaad külastades ütles visionäärist ettevõtja Elon Musk, et praegune pagulaste ränne on alles eelmäng seoses sellega, mis võib järgneda siis kui kliimamuutuste tõttu peavad kuni paar sada miljonit inimest endale uue elukoha leidma.

Paradoksaalsel viisil kannatavad kliimamuutuste tagajärgede käes riigid, kes ise on sellele kõige vähem kaasa aidanud – arenevad riigid. Arenenud riigid, eriti Euroopa ja USA peaksid kliimamuutuste teemal suurema vastutuse võtma, sest just need riigid on ajaloo vältel kõige rohkem fossiilseid kütuseid põletanud.

Eesti osa kliimamuutustes

Kuigi Eesti paiskab absoluutkogustes õhku väiksel määral kasvuhoonegaase, siis kui vaadata kasvuhoonegaaside heitmeid elaniku kohta, oleme me Euroopas teised ning maailmas kahetsusväärse 20 suurema saastaja hulgas. See näitab, et meie oma elustiiliga Eestis aitame kaasa kliimamuutuste põhjustele ning kõigi probleemide tekitamisele, mis kliimamuutustega kaasnevad. Seega on meilgi moraalne vastutus vähendada oma heitmeid.

Kui vaadata, milline sektor Eestis paiskab õhku kõige rohkem kasvuhoonegaase, siis on selleks energeetika sektor, mis moodustab 87 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitmetest ning konkreetsemalt on põhjuseks põlevkivi põletamine elektritootmiseks.

Eestis võime heitmete vähendamiseks igasuguseid erinevaid meetmeid rakendada muudes sektorites, aga heitmete reaalseks vähendamiseks tuleb põlevkivi otsepõletamine lõpetada. Samuti pole ekspordile üles ehitatud põlevkivi õlitööstuse arendamine kliimamuutuste probleemile lahenduseks, sest toimub kasvuhoonegaaside heitmete eksport teistesse riikidesse, kuna heitmeid mõõdetakse riikides, kus õli põletatakse.

Saastavate ja riskantsete tehnoloogiate lõpu algus

Pariisi kliimakonverentsi ootuses on mitmed riigid tulnud välja kasvuhoonegaaside vähendamise ning fossiilsetelt kütustelt ülemineku eesmärkidega.

Soomes tegid parlamendisaadikud ettepaneku lõpetada kivisöe kasutamine aastaks 2030. Suurbritannia on veelgi ambitsioonikam ning lubas kivisöel töötavad jaamad sulgeda juba 2025. aastaks. Need ettepanekud ja otsused ei ole mitte ainult ambitsioonist võidelda kliimamuutuste vastu, aga ka iga päevaga kasvavatest riskidest, mis kaasnevad fossiilsete allikate kasutamisega ning nendesse investeerimisega.

Mitmed suured pangad, nagu Maailma pank ja Euroopa Investeermispank on fossiilsete allikate rahastamist muutmas rangemaks, kuna soovivad leevendada riske, mis on seotud kliimapoliitika karmistumisega. Samuti on järjest rohkem organisatsioone alates ülikoolidest kuni pensionifondideni  otsustanud liituda divestment liikumisega, mille käigus võetakse välja investeeringud fossiilenergia firmadest.

Ka Eesti peaks mõtlema riskide leevendamisele ning vajaks seoses karmistuva kliimapoliitikaga põlevkivitööstuse väljumisstrateegiat juba täna. Euroopa Komisjoni 2013. aasta raport, milles käsitleb liikmesriikide energiajulgeolekut leiab, et kuigi Eesti on hetkel energiajulgeoleku mõttes Euroopas esimeste hulgas, oleme lähitulevikus üks haavatavamaid, lähtuvalt kliimapoliitika arengutest.

Pariisi kliimakonverentsist sõltub globaalses kontekstis palju. Eesmärgiks on seatud heitmete vähendamise kokkuleppe saavutamine ning ka see, millised riigid kui kiirelt ja millises mahus heitmeid vähendama peavad. Eesti jaoks on mõtlemise koht, kas me näeme kliimapoliitikat kui järjekordset kohustust või kui võimalust Eesti riigile, et keskenduda puhtamatele ja vähem riskantsetele tehnoloogiatele.