Mart Kadastik

FOTO: Toomas Huik

Õhtulehes avaldatud Sami Lotila tekstid on ajendanud tõsise arutelu vaid ühel teemal: ajakirjanduse, eeskätt peatoimetajate vastutus. Enne nende kallale asumist meenutaksin mõnda põhitõde.

Ajakirjandusvabadus ja sõnavabadus ei ole sünonüümid. Ajakirjandusvabadus tähistab institutsiooni (ajalehe, telekanali, netiportaali jne) võimalust otsustada iseseisvalt – ilma riigi või ka omanike sekkumiseta. Ajakirjandusvabadus realiseerub läbi peatoimetaja, kel on õigus ja kohustus «võtta või jätta».

Kui peatoimetaja keeldub avaldamast kellegi teksti, ei kärbi ta kuidagi ajakirjandus- ega sõnavabadust. Sõnavabadus tähendab üksikisiku õigust oma mõtteid esitada, mitte väljaannete kohustust neid levitada.

Eesti peatoimetajaile heidetakse ette, et nad on oma hoiakuid liiga harva avalikkusele selgitanud. Nad on tundmatud. Ent samasugune suund – peatoimetajad on üha enam organisatsiooni juhid ja vähem poliitilised vaatlejad – valitseb ka Põhjamaades.

Loomulikult leidub avalikumaid peatoimetajaid. Kuid nende jõulised seisukohad võivad ahendada alluvate teisitimõtlemise ruumi. Veel halvem, kui nartsissismi järele lõhnav peatoimetaja õitseb väljapoole, seespool aga ei saa hakkama juhi elementaarsetegi ülesannetega.

«Nobody’s perfect,» laulab Madonna. Hea lavastaja võib, aga ei pea tingimata olema silmapaistev näitleja. Kui peatoimetaja ei manifesteeri oma vaateid, ei tähenda see veel, et tal neid pole. Peatoimetaja nägu ei väljendu niivõrd tema kirjatöös, kuivõrd lehes kui tervikus. Kui lehel pole õiget nägu, siis tuleb tõesti tunnistada, et ka peatoimetaja on näotu.

Õhtulehel on nägu olemas. Iseasi, et see ei meeldi paljudele. Lotila panust lugejate kadumisse ei tohiks üle tähtsustada, kuid ei saa ka eitada. Igal juhul ei ole õige väide, et lugejatele vastumeelsete tekstidega on Õhtuleht müüki edendanud ja omanike ärihuve teeninud. Pigem vastupidi.

Kommunikatsiooniteooria klassik Denis McQuail leiab, et «meedia on ühiskonnas aktsepteeritavate väärtuste, normaalsuse ja ebanormaalsuse piiride kujundaja». Elus on palju ebanormaalset, mille võimendamist ajakirjandus väldib.

Osalt alalhoiuinstinkti tõttu: kui piirid normaalse ja ebanormaalse vahel hägustuvad, kui vulgaarsus ja sündsusetus täidavad avaliku ruumi, siis kaob vajadus ajakirjanduse kui selektiivse meediavormi järele.

90ndate keskel kaotas Rootsi tollane suurim tabloidleht Expressen paari kirjutise pärast ühe kuuga neljandiku oma lugejaist. Ega ole toibunud tänaseni. Lugejate sihikindel ärritamine ehk väidetavast koomast äratamine võib lõppeda sellega, et ärganu pöörab oma viha kõigepealt ärataja enda vastu.