Ahto Lobjakas.

FOTO: Peeter Langovits

Toetades kooseluseadust ei näidanud Maire Aunaste vaid seda, kelle jalas on IRLis püksid (ja kelle jalas neid pole). Jättes kasutamata fraktsioonijuhi pakutud võimaluse oma arvamus endal hoida, süstis Aunaste natuke eluvaimu müüdistuvasse kujutelma saadiku iseseisvusest ja isiklikust vastutusest, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Kooseluseaduse rakendusseadus on saamas otsesemat poliitilist tähendust. Temaga on esiteks põimumas IRLi saatus enam kui ühel moel. IRL võib mässaja küll fraktsioonist välja visata, nagu fraktsiooni esimees Priit Sibul ähvardab – mida parteijuht Margus Tsahkna omakorda eitab –, aga see tähendaks veel ühe näpu eemaldamine tammist, mis erakonda ärauhtumise eest kaitseb.

IRLi toetusnumbrite kiire laskumine maagilise viie protsendi künnise poole ei tulene ainult erakonna poliitika ebapiisavast parempoolsusest. See tuleneb ka erakonna poliitika vähenevast mõistlikkusest.

Parema serva Goya koletisi teeb populaarsemalt EKRE ja viimasega saaks IRL võrdsena võistelda vaid opositsioonis. See muidugi tähendaks poistebändi lõppu. Mõistlikkust teevad üha paremini ülejäänud (kui Keskerakond välja arvata).

IRLi probleem, pähklikoores, on partei üha varjamatum moondumine poliitiliste egode päästepaadiks. See võiks ehk toimida, kui egod oleksid adekvaatsed, kuid vaadakem seda mänglevat kergust, millega tõusis üleöö IRLi sümpaatseimaks poliitikuks Maire Aunaste.

Vaadakem ka seda kõike muud kui mänglevat pingutust, millega Juhan Partsil ei õnnestunud saada valitsuse «kandidaadiks» Euroopa Kontrollikoja liikme kohale. Inimkeeli ümberpandult: Parts ei saanud kullast langevarju Eesti poliitikast kaks korda kuueks aastaks, 20 000 eurot kuus, pluss 15 protsenti koduigatsustasu, pluss kõikvõimalikud lisatasud, pluss 65 protsenti palgast 13. aastal, 40 protsenti 15. aastal jne.

Partsi nii kaua vaikides ihaldatud koht ei langenud mingi «vabakonna» rohujuureprotesti ohvriks, kus oleks nõutud valitsuselt avatust vms. Ta komistas parteilisele manöövrile, sotsid keeldusid oma «dobrost». Aga vähemalt oli sel keeldumisel põhimõtte jume: SDE esimees Jevgeni Ossinovski sidus Partsi koha IRLi toetusega kooseluseadusele. Aunaste mäss on sool sellele haavale.

Kuid sool läheb sügavamale. Riigikontrolör Alar Karis pole ainus, kes viimase kuu jooksul on vihjanud Estonian Airi päästmisel valitsuse kulutatud kümnete miljonite mitte-heaperemehelikkusele, ehk isegi ebakompetentsusele ja miks mitte kuritahtlikkusele.

Juhan Parts on selleski draamas keskne persoon. Tema taga seisab küll Andrus Ansip, kuid ta on juba Euroopasse ära lennanud. Majandusminister Kristen Michal suudab ilmselt ära seedida Karise äsjases kõnes küsimärgi alla seatud 87,7 miljonit, mille riigikogu talle täpsustusi küsimata andis «finantstehinguteks».

Kooseluseadus on murdejoon, mis jõuab ka Keskerakonnani. Kadri Simson ei olnud rakendusseaduse lugemisel. See võib olla märgiline. Simson on öelnud, et fraktsioon hääletab lõpuks kogu paketi vastu ja seetõttu ei tähenda vahetulemused midagi. Kuid selleks ajaks ei pruugi Keskerakonna fraktsiooni sellisena, nagu me seda tunneme, enam olemas olla.

Kui Simson võidab, võib kooseluseadus kaotada kodurahu huvides (nii kaotaks muidugi kohe ka Simson). Aga kui Simson kaotab, ei tohiks olla mõeldamatu tema grupeeringu eraldumine parlamendis. Piisaks kuuest häälest, et asendada praeguses valitsuses IRL.

Poliitilise spektri killustumisest võidaks enim Reformierakond, kus peaminister Taavi Rõivas paistab olevat pingelangusest üldse stepsli seinast eemaldanud, kuid võidaks ka lühemas perspektiivis kooseluseadus ja muud Eesti jaoks uuenduslikku.