Jääb mulje, et Vladimir Putin on teinud sama vea, mille on teinud paljud diktaatorid enne teda, ehk jäänud uskuma omaenda propagandat, mis on viinud oma võimete ülehindamiseni ja vastaste alahindamiseni, kirjutab kolumnist Taavi Minnik.
Taavi Minnik: Putin on jäänud uskuma omaenda propagandat
26. november 2015, 15:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lev Tolstoi romaani «Sõda ja rahu» kolmandas köites on kirjeldatud, kuidas Moskva kõrgseltskond otsustas Napoléoni sõjakäigu ajal patriotismi märgiks ja protestiks prantslaste reeturlikkuse vastu lõpetada prantsuse keeles rääkimise – veel 19. sajandi esimesel poolel oli see vene eliidi omavaheline suhtluskeel. Neid, kes selle vastu eksisid ja kas või mõnda prantsuskeelset sõna pruukisid, trahviti.
See lõik maailmakirjanduse klassikast meenus, jälgides seda, mis toimus venekeelses sotsiaalmeedias pärast seda, kui türklased olid alla tulistanud Türgi õhuruumi rikkunud Vene ründelennuki. Loomulikult türgi keelt venemaalased ei kõnele, seetõttu levis üle venekeelse sotsiaalmeedia aktsioon, mille käigus Türgis puhkamas käinud venemaalased postitasid fotosid prügikasti visatud Türgi suveniiridest ja külmkapimagnetitest. Lisaks ilmusid ka uudised sellest, et Valgevene piiril jõuti buldooseriga üle sõita Türgi mandariinidest.
Seevastu Venemaa liidrite esmane reaktsioon lennuki allatulistamisele oli palju vaoshoitum, kui loomulikult jätta kõrvale näitemäng kodumaisele teleauditooriumile (jutud «noahoobist selga»), ning võib öelda isegi kahvatu. Putin kiirustas teatama, et Türgi on siiski sõbralik riik, ja Vene režiimi pressišeff Dmitri Peskov välistas sõjalised vastusammud. See on ju midagi uut – oleme viimastel aastatel harjunud ähvarduste ning santaažiga Venemaa naabrite vastu.
Putin kordas selle aasta aprillis Aleksander III kuulsat tsitaati, et Venemaa ainukesteks liitlasteks on tema armee ja laevastik. Nagu näitab praktika, on need viletsad liitlased.
Vaadates Venemaa reageeringut Lähis-Idas toimuvale ja Krimmi sündmustele, kus võrdlemisi väike hulk Ukraina aktiviste on läbi viimas poolsaare blokaadi, tuleb nentida, et Venemaale käib tema juhtide viljeldav ambitsioonikas ja agressiivne välispoliitika lihtsalt üle jõu.
Jääb mulje, et Putin on teinud sama vea, mille on teinud paljud diktaatorid enne teda, ehk jäänud uskuma omaenda propagandat, mis on viinud oma võimete ülehindamiseni ja vastaste alahindamiseni. Ka mitmed liberaalse Vene ühiskondliku opositsiooni esindajad on avaldanud pahameelt Vene lennuki allatulistamise üle («No meie lennuk oli vaid natukene võõras õhuruumis»).
Samas tuleb tunnistada, et selleni viis terve rida sündmusi alates korduvast Vene lennukite provokatiivsest tungimisest Türgi õhuruumi oktoobris kuni etniliste türklastega asustatud Süüria alade pommitamiseni Vene lennukite poolt, millest seni hoidunud ka Bashar al-Assad, et mitte rikkuda suhteid Türgiga.
Vene relvad
Türgi näol on siiski tegemist regionaalse suurvõimuga, mille käsutuses on NATO suuruselt teine armee ja mille laevastik ületab Venemaa enda admiralide hinnangul Musta mere laevastiku reaalsuses seitsmekordselt. Süüria konflikt seevastu on tõestanud – hoolimata Vene propaganda teadetest, kuidas islamistid kabuhirmus põgenevat ja paljud Islamiriigi staabid olevat hävitatud – Venemaa relvajõudude ebaefektiivsust.
Kaspia merelt meediakära saatel välja lastud raketid maandusid, kuhu juhtus, muuhulgas sõbralikus Iraanis. Venemaa kaugpommituslennukite poolt hiljuti Al-Raqqah’s ja Aleppos väljalastud tiibraketid kas põlesid õhus või kukkusid kõrbesse. Jutud täppisrelvadest ja -löökidest on osutunud pigem propaganda valda kuuluvaks. Enamiku Vene lennuväe Süürias kasutatavast moonast moodustavad vanad, juhitamatud pommid.
Putin kordas selle aasta aprillis keiser Aleksander III kuulsat tsitaati, et Venemaa ainsad liitlased on tema armee ja laevastik. Nagu näitab praktika, on need viletsad liitlased.
Nii on Kremlit viimase nädala jooksul tabanud järjestikused kõrvakiilud nii Ukrainas kui ka Lähis-Idas ning neil on valida, kas minna konfrontatsioonile või tagasi tõmbuda. Tundub, et Venemaa juhtkond on valinud viimase, kuna sõjaline kokkupõrge Türgiga oleks katastroof.
Ka Krimmi blokaadi leevendamiseks pole Kremli käsutuses muid vahendeid, kui avaldada lootust, et Ukraina võimud (seoses Krimmi blokaadiga ei räägi Vene meedias enam keegi «Kiievi huntast») ekstremiste korrale kutsuksid. Liisk on langenud, ja relv, millega Kremli jõumehed viimastel aastatel vehkida on armastanud, tuleb välja, polegi laetud.