Urmas Sutrop: kas iseseisev Eesti või Venemaa vasallriik?

Urmas Sutrop. Foto: Mihkel Maripuu

Tänu Jaan Kaplinskile on meie ees jälle arutelu – kas me oleme iseseisvad ja ilma Venemaata või oleme allaheitvad Venemaa vasallid, sest sõbralikku demokraatlikku Venemaad ei ole olemas, kirjutab Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop (Reformierakond).

Kaplinski Venemaa-ihalust ja selle ajaloolist tagamaad on võimalik mõista. Vene tsaaririigis valitses Balti erikord, eestlaste roll oli olla eelkõige sunnismaine talupoeg või kodanikustaatuseta alamklass linnas. Kui tahtsid elus edasi jõuda, pidid hakkama sakslaseks. Lõpuks kaotas tsaar ka meie maal pärisorjuse. Ostsime oma talud vabaks ja panime lapsed Tartu ülikooli.

Samal ajal algas venestamine, aga võimud toetasid baltisakslastele koha kätte näitamiseks teatud mööndustega siiski ka eestlust. Kõigi rahvaste rõhumine tsaaririigis muutus väljakannatamatuks, mistap 1905. aastal puhkes revolutsioon. Selle järel asuti Eesti- ja Liivimaal rahvuslikku haritlaskonda survestama. Kogu tsaaririigi viis aga revolutsioon üldise demokratiseerimise teele. Järgmisel, 1906. aastal, võeti vastu Vene impeeriumi põhiseadus ning riigivormiks sai konstitutsiooniline monarhia. 

Kaplinski unistab ühest teisest Venemaast

Võib-olla olekski saanud Venemaast demokraatlik riik, aga Esimene maailmasõda vajutas kõigele oma pitseri. 1917. aasta veebruaris tehti uus katse riiki demokratiseerida. Just sellisest demokraatia teele asunud Venemaast unistabki luuletaja Jaan Kaplinski. Ta tahab elada koos demokraatliku ja vabadust armastava suure naabriga, kes austab nii oma kodanikke kui ka kõiki teisi rahvaid maailmas. Kes meist siis ei tahaks elada koos sellise Venemaaga?

Aga Venemaa ei ole ei demokraatlik ega teisi rahvaid austav. Venemaa on alati soovinud teisi rahvaid alistada, hävitada ja assimileerida.

Aga Venemaa ei ole ei demokraatlik ega teisi rahvaid austav. Venemaa on alati soovinud teisi rahvaid alistada, hävitada ja assimileerida. Veel tuhande aasta eest ulatus soome-ugri asuala Läänemerest tänapäeva Moskvani. Me teame, et seal elasid merjalased, muromlased jt soome sugu rahvad. Tänapäevaks on Venemaalt soome-ugri asustus kadumas, jäänud on marid, komid, udmurdid, Läänemere äärde viimased vadjalased, isurid ja natuke karjalasi ning teisi läänemeresoome rahvakilde.

Alates ajast, kuhu kirjalikud ajalooallikad ulatuvad, teame arvukaid venelaste sõjakäike eestlaste vastu. Venelased hakkasid meid ründama kohe, kui nende ekspansioon meie lähedusse ulatus. Esimene venelaste sõjakäik tšuudide, st eestlaste maale on teada aastast 997. Järgmisel, 11. sajandil, ründasid venelased eestlasi vähemalt viiel korral. Kurikuulus on Tartu mahapõletamine 1030. aastal. Nõukogude okupatsioonivõimud hakkasid seda millegipärast tähistama kui Tartu asutamist.

Venelaste lugematud sõjakäigud

Pärast seda teame juba lugematul hulgal venelaste sõjakäike. Ajaloolise tõe huvides tuleb siiski väikese uhkusega öelda, et eks meie esiisad korraldasid ka vasturetki, rüüstati eriti Pihkvamaad.

Kõige suuremad sõjad, mille all me oleme kannatanud, on Vene-Liivi sõda, Liivi sõda, Vene-Rootsi sõda, Põhjasõda, Esimene maailmasõda ning selle jätkusõjad ja Teine maailmasõda. Saime kogeda kõike Ivan Julmast kuni Peeter Esimese väejuhtide ning Stalini Punaarmee metsikusteni.

Sõdades, mis toimusid enne rüütelkonna kapitulatsiooni Venemaa ees 1710. aastal, olla Põhja-Eestis kõik maha löödud ja maha põletatud nii, et koerad ka enam ei haukunud. Mõneks ajaks oli sõjategevus Eestis lõppenud, ainult meie nekrutid pidid Vene kroonut teenides sõdima võõrastes sõdades.

Kahekümnenda sajandi ajalugu on aga jälle Venemaa Eesti-vastaste rünnakute ajalugu. Olgu selleks siis Vabadussõda või Teine maailmasõda, mil Venemaa ründas meid mitu korda.

Sõjalise survega sunniti 1939. aastal Eestit nõustuma baaside lepinguga. 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit meid sõjaliselt. 13. juunist 1940. aastal on teada Eesti vallutamiseks Punaarmee 8. armeele antud lahingukäsk, milles on ka näha venelaste metsikus. Eesti sõjavägi kästakse Läti sõjaväest isoleerida ja isikkoosseis hävitada.

Järgnenud hääletu alistumise tagajärjed on meil hästi meeles. Mõrvad, küüditamised, pagemine, okupantide hordid, häving. Sama kordus lühikese aja pärast, mil Vene okupandid vallutasid Tallinna ja kukutasid Eesti Vabariigi seadusliku Otto Tiefi valitsuse. Järgnesid Eesti rahva kannatuste aastad, kuni me poole sajandi pärast jälle vabaks saime.

Venemaa ei ole rahumeelne riik

Ma usun, et Jaan Kaplinski ei soovi elada sõpruses sellise Venemaaga; tema silme ees on ideaalriik, mis oleks võinud Venemaast konstitutsioonilise monarhia tingimustes saada, kui ei oleks puhkenud Esimest maailmasõda ega selle tulemusena ei veebruarirevolutsiooni ega bolševistlikku oktoobripööret.

Mina oleksin nõus Venemaaga mõjusfääris elama siis, kui Vene riik on tuhande aasta jooksul näidanud, et ta on rahumeelne ja kõigi rahvaste õigusi armastav riik.

Mina oleksin nõus Venemaaga mõjusfääris elama siis, kui Vene riik on tuhande aasta jooksul näidanud, et ta on rahumeelne ja kõigi rahvaste õigusi armastav riik. Sinnamaani on aga veel palju aega ja Venemaal käia väga pikk tee.

Alles oli Gruusia sõda, Krimmi sõjaline liitmine Venemaaga. Ida-Ukrainas sõda Venemaa toetusel veel käib. Kaplinski usub, et ida ja lääne ühine võitlus Islamiriigi terrorirühmituse vastu aitab läänel Venemaaga leppida. Ta loodab, et ka Eesti aitab sellele kaasa ning muutub Venemaa vasalliks. Tema arvates ei olnud tsaariajal rahvastel omavahelise läbisaamise probleeme ning veneviha laine põhjustas vaid Stalini poliitika.

Nii see küll ei ole. Tsaaririik oli rahvaste vangla, kust me Esimese maailmasõja järellainetusena enda Vabadussõjas vabaks võitlesime. Eestlaste suurimaks sooviks oli oma vaba riik, me ei tahtnud ega taha elada Vene riigi vasallidena. Need kannatused, mida Venemaa on meile viimase tuhande aasta ning eriti 20. sajandi jooksul põhjustanud, ei ole võrreldavad terroriorganisatsiooni IS kuritegudega. Viimane pühitakse varsti koos oma toetajatega maamunalt. Kurjuse impeerium meie naabruses aga jääb.