Sass Henno

FOTO: Märt Miljan

Täna mälestatakse valge lindi ja küünalde süütamisega paljudes maailma riikides naistevastase vägivalla ohvreid ja tunnustatakse neid, kes selle vastu võitlevad. Kirjanik ja aktivist Sass Henno kummutab sel puhul naistevastase vägivalla kohta levinud müüte, mida ta on kohanud oma võitluses sellega.

Iga kord, kui ma sel teemal sõna võtan, arvamusloo kirjutan või Facebooki seinal mõnd oma projekti kajastan, leidub tuttavaid, kes pisut ründavalt, pisut uudishimulikult selle teema kohta mõne laialt levinud deklaratsiooniga esinevad. Näiteks, et see on ju pseudoprobleem. Just täna, päeval, mil sellest teemast räägitakse rohkem kui tavaliselt, tahan teiega jagada meie hulgas nii laialt levinud lemmikmüüte oma igapäevatööst. 

1. «Aga kogu vägivald on vale, miks sa ainult naistevastasest vägivallast räägid?»

Naistevastane vägivald on epideemiliste mõõtmetega. Seda kohtab igal sammul. Ja nagu ma ei saaks rääkides HIV-epideemiast keskenduda kõigile teistele ohtlikele viirustele, ei tohi ka naistevastast vägivalda kõigi pahedega ühte patta segada. Loomulikult on igasugune vägivald moraaliküsimusena vale. Naistevastane vägivald väärib aga rohkem tähelepanu just seetõttu, et selles on nii palju ebaõiglust. Alates palgalõhest, mis väärtustab naiste tööd vähem, lõpetades sellega, et kuuleme ikka koduvägivalla nimetamist peretülideks. Kuni selleni, et naistevastastest vägivallatsejatest 90 protsenti on mehed. Mul mehena on sel teemal oma vastutus kanda.

2. «Vaimne vägivald, mida naised toime panevad, on palju hullem!»

Seda olen lugenud paljudest oma lugude kommentaaridest ja kuulnud seal justkui õigustust mehe jõukasutusele. Nii uurijad kui ka psühhoterapeudid on tõdenud, et tervisekahjustuste mõõdupuul teevad mehed naistele väga palju jõhkramalt liiga. Tõsi, lähisuhtevägivald on süsteemne ja samm-sammult jõhkramaks muutuv. Ohvrite ja ohvriabitöötajatega rääkides ei kuule me aga kunagi lugusid meestest, kes tarduvad, kui kuulevad abikaasa samme trepil; kes väldivad silmsidet, kartes abikaasat ärritada; kes otsivad sunnitult tegevusi – koristavad, pühivad tolmu, õpivad lapsega, kartes pilku tõsta, kuna koju tulnud elukaaslast võib taas miski ärritada. Tardumusel on surmahirmu hõng. Mehi, kes tunnevad oma elukaaslase vihapursete ees surmahirmu, praktikud sageli ei kohta. 

3. «Kui naine ei vinguks, siis küllap mees ka ei lööks.»

Jõu kasutamine algab seal, kus lõpeb mõistus. On kohatu võrdsustada hääletooni muutust peksmisega või taskuvargust massimõrvaga. Siin avaldub selle vägivallaliigi suur silmakirjalikkus. Tegelikult provotseeritakse meid iga päev. Ründav müügikõne, ebaviisakas poemüüja, rumal naaber või tülikas kolleeg ärritab sedasama meest iga päev. Aga teatud sotsiaalsete piiride tõttu see mees neid ei ründa, naabrit avalikult ei mõnita, poemüüjat ei kägista, taksojuhti rusikaga ei löö. Kuid millegi pärast leidub igas kommentaariruumis ja seltskonnas keegi, kes põhjendab naistevastast vägivalda just naise ebameeldiva suhtlustooniga. Ohvritega rääkides selgub jõuetukstegev muster. Vägivaldne mees leiab alati põhjuse – olgu selleks vale pilk, vale toit, vale arvamus, seost ohvri käitumisega siin ei ole.

4. «Kogu see naistevastane vägivald on feministlik väljamõeldis, vanasti seda polnud.»

See abstraktne «vanasti» märgib sageli perioodi, kus meie teadvusruumis valitses piiratud maailmatunnetus. Kinnine ühiskond, traditsiooniline peremudel, kus see, kel tugevam käsi, lohistab saagi toidulauale. Selles väites on peidus ka mõjud lapsepõlvekodust, kus nägime ise pealt, kuidas vanemad tülitsesid, ja hakkasime seda enda jaoks alateadlikult normaliseerima. Ühiskondlik arengulugu on kiirem, kui me igapäevaelus tajume. Sugudevahelise võrdsuse printsiip on kaasaegne, tõsi. Ja kui elame teadmistepõhises väärtusruumis, oleks aeg mõista, et see ühiskond, kus toetatakse karjäärivalikute, enesemääramise ja suhterollide võtmisel kõiki liikmeid võrdselt, on ka tootlikum kui polariseeruv ühiskond, mis koosneb lihtsustatult meessoost tugevatest küttidest ja naissoost õrnadest koldehoidjatest. 

5. «Miks ta siis lahku ei lähe, kui selles suhtes nii halb oli?»

See vastutuskoormat ohvri õlule asetav küsimus lipsab sageli üle huulte ka neil, kes üldiselt vägivaldseid mehi õigustama ei kipu. Tegelikult on nende ahelate tugevus armastuse kõikevõitvas jõus. Nagu nii mõnigi meist lapsepõlvest mäletab, on võimalik saada karistada, saada haiget ja saada isegi väga kõvasti peksa kelleltki, keda sa tegelikult armastad. Valu vaibub ja armastus kestab edasi. Kõik lapsed, keda on füüsiliselt karistatud, teavad, mis on süütunne. Samamoodi oskame täiskasvanuna põhjendada endale ka partnerite kõige jubedamaid tegusid – ju ma olin ise süüdi, ju ta ikka armastab, sest lööb ta küll päris kõvasti. Ta ei mõnita mind, ta teeb lihtsalt nalja, ta ei ahista, ta armastab mind ja seetõttu ei luba mul vastassoost inimestega suhelda. Vägivaldne partner oskab tekitada partneris sõltuvuse ja süütunde. Järele mõeldes võime avastada ehmatusega, et oleme ka ise armastanud teatud eluperioodil kedagi, kes meile haiget on teinud. Eks ole. Me ei lahku, sest meil ei ole julgust, jõudu ja sageli ka tahet. 

6. «Kas sa tahad kõik mehed iseloomututeks mökudeks muuta?»

See on taas üks arhetüüpne lähenemine: õige mees on vägivaldne. Mees, kes kutsub üles vägivalda vältima ja jutlustab demokraatlikust arutelust, mõjub aga mökuna. Ühtegi Hollywoodi action-filmi pole ehitatud üles kangelasele, kel meeldib probleeme pigem selgeks rääkida kui relvi haarata. Ma tahan omast kogemusest kinnitada, et mees, kes julgeb välja öelda, et ta ei vaja naist teenuse, teenindaja või omandina, vaid peab õigeks, et suhtes on kaks võrdset poolt, on täna vastuvoolu ujuv kangelane. Mul on hea meel iga kuti pärast, kes julgeb öelda, et ta on naistevastase vägivalla vastu. 

7.  «Tülid käivad iga suhte juurde, see on pere siseasi.»

Vägivalda tuleb tõlgendada tahtliku teise inimese vaimse või füüsilise kahjustamisena. Arvamusest, et partneri kahjustamine iga suhte juurde kuulub, võidab vaid see vägivaldne pool. Jõhkralt väljendudes võime öelda, et vaikimine kaitseb vägistajat. See käib ka selle mahavaikitud vägivalla kohta, mida nii paljudes peredes justkui normaalseks peetakse. Lahkarvamused on loomulik osa, kuid hetkest, mil see muutub jõumeetoditel lahendatavaks tüliks, on vaja meie kõigi sekkumist. Sekkuda on ebamugav. Ka ohver ei ole sulle alati tänulik. Vahel võid kaotada ka sõbra. Kuid see on palju parem, kui pilgu mahalöömine või kõrvade kinnikatmine kellegi appikarjete ees. 

8. «Paljud vägistamislood on naised ise välja mõelnud.»

See karjapoisimüüt töötab kahjuks väga võimsalt. Iga valesüüdistus hakkab heitma varju ka tuhandetele juhtumitele, mille taga on tegelikud kannatused. Küll aga olen avastanud šokeeriva pooltõe, et vägistamise mõistet seostab enamik vaid pimedas pargis varitseva kurjategijaga. Sama traumeerivad, kuid mitte üldsegi vägistamisena teadvustatud on tahtevastased abielusisesed seksuaalvahekorrad, vastu tahtmist voodis lõppenud kohtingud või hirmust tardunud vaikivate ohvrite tõestisündinud õuduslood. Nende peale öeldakse: miks ta siis ei jooksnud, miks ta siis ei löönud, miks ta siis ei karjunud. Ründa või põgene – need kaks reaktsiooni on meil kuskil ürgalgelises rakumälus. Aga kui meilt see võimalus võetakse, on tardumus paraku täiesti adekvaatne aju kaitsereaktsioon. 

9. «Vaata, kuidas ta riides käis ja mis seltskonnas liikus!»

Seksuaalvägivalla juhtumite puhul on kahjuks tavaline ka see, et otsitakse põhjust ohvri välimusest, liikumistrajektoorist või sotsiaalsest kuuluvusest. Me ju ei suru igale vähegi tugevamale mehele 150-kilost raudkangi rinnale, kuna ta näeb sportlase moodi välja, ega eelda, et iga ülikonda kandev mees meile raha laenama peaks, sest ta käib riides nagu pankur. Miskipärast oleme aga omaks võtnud arvamuse, et naise riietus võib kutsuda esile vägistamise. Vägistamise kutsub esile kurjategija ja tema mentaliteet. Mõnikord lisandub ka lootus puhtalt pääseda. 

10. «Prostitutsioon on vaba valik, nad pole mingid ohvrid.»

See liberaalne müüt toitub samuti empaatiavõimetust kõrvalseisjapilgust, mis pole näinud inimkaubanduse tegelikkust. Veebis sponsorit otsiv tudengineiu ja töövõimetuseni töötanud narkosõltuvuses seksiori ei kannata vaba tahte kontekstis mainimist juba seetõttu, et vabast valikust ei saa kunagi rääkida sundolukorras. Vee all viibides pole hinge kinnihoidmine vaba valik, vaid ainus võimalus ellu jääda. Seda on ka kirurgiline amputatsioon. Meie kellegi tütar pole lapsepõlves unistanud prostituudiks saamisest. See pole see, mida tahetaks CVsse kirjutada või kõrgkoolis edasi õppida. Seetõttu soovin täna jõudu ka kõigile neile, kes julgevad võtta sõna prostitutsiooni vastu.

Kirjutan seda kõike, sest olen selle teemaga sel aastal olnud tihedamalt seotud kui iial varem. 19 päeva oma 2015. aastast olen koos Eesti Naiste Varjupaikade liidu ja Eesti Naisteühenduste Ümarlauaga koolitanud koolinoori mõistmaks kõikvõimalikke lähisuhtevägivalla varjukülgi. Oleme esmakordselt koolitanud välja 35 noort – 20 tütarlast ja 15 noormeest – , kes hakkavad käima üldhariduskoolides lähisuhtevägivallast rääkimas ja neidsamu müüte murdmas. Noortelt noortele. Avatult ja koos valusate mõtlemapanevate lugudega. Loodame, et ühel hetkel saab otsustusvõimeliseks põlvkond, kelle maailmas pole nii palju ruumi oma partnerite kontrollimisel ja neile haigettegemisel, kui on olnud meil ja meie vanematel.