Ma olen tuliselt selle poolt, et riigimaksudest elatuv ETV maksumaksjatele sporti näitab. Kui spordihuvilisi on luuletajatest rohkem, siis nad peavad oma olümpiad ja jalgpallid vaadatud saama, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.
Indrek Kuus: rahvustelekas olgu parasjagu palli ja törts kannelt
25. november 2015, 13:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tugitoolis sporditarvitamine on mulle võõraks jäänud. Mida ma vahin vormelisõitu, äärmiselt nüri ajaviide. Suur osa jalgpallimatšidest on tüütud, mingit kõvemat mängu muidugi tasub vaadata. Või suusatamine, pisut põnev on ainult starti vaadata, Lembitu Kuuse juttu kuulata ja siis, kui finišeerivad, teleka ette tagasi tulla, vahepeal lihtsalt sõtkuvad ja ei juhtu mitte midagi. Jalgrattavõistluste vahtimine on umbes sama.
Minu spordijälgimise indeks on äärmiselt madal ja teadmised spordist juhuslikud ja lünklikud. Kuid ma pole selle üle põrmugi uhke, pigem on mul teinekord võrdlemisi piinlik, et tippspordi jälgimine mind ei morjenda. Parem loen raamatut või lähen kondan niisama ringi, suht vähehetero ikkagi, polekski nagu õige mees.
Aga ma olen tuliselt selle poolt, et riigimaksudest elatuv ETV maksumaksjatele sporti näitab. Kui spordihuvilisi on luuletajatest rohkem, siis nad peavad oma olümpiad ja jalgpallid vaadatud saama.
Mind ajendaski kirjutama see, kui ETV peab eelarvet koomale vedama, siis kõlas arvamusi, et milleks meile see ebakultuurne spordijama, paluks ikka ekraanile rahvatantsu, teadust ja saateid, kuidas ökonaised koovad ja leiba küpsetavad.
Ma ei alaväärista ühtegi ebakriminaalset elustiili, kuid publik maksab. Suurem osa rahvast tahab vaadata sporditsirkust, mitte käsitööleiba. Võib väita, et poliitdebatte on ka ajaviiteks «Foorumis» tore vaadata, aga kuidagi tüütuks kisub. Trafaretne ebaisikupärane pläma.
Kui keegi lugejatest pole kursis, siis väike kokkuvõte: Rahvusringhäälingu ehk koleda lühendiga ERRi järgmise aasta eelarve plaanitud suurusjärk jääb 33 miljoni euro kanti. Rahastus tuleb suuremalt jaolt riigieelarvest ja see on seadusega niimoodi ette nähtud. Siiski ei pruugi kavandatud eraldisest piisata, sest järgmisel aastal vajavad kajastamist kulukad 2016. aasta jalgpalli EM ja Rio de Janeiro suveolümpiamängud.
Sport on otsapidi meelelahutusäri, kuid hiljem saab paljustki sellest kultuur
Minu lapsepõlve spordiraamatud olid Lasse Vireni meenutused ja seepeale kukkusin isegi hullunult mööda külavaheteid jooksma, raamat Eesti raskejõustiku ajaloost viis meid sõpradega korrusmaja keldrisse sangpomme tõstma ja kuigi jalgpalli sai niikuinii mängitud, andis Pele elulooraamat veel hoogu juurde. Kui Gustav Suitsu parafraseerida, siis hea spordiraamat mu laiskust läbi lõikas ning poisinaga toast välja põikas.
Georg Lurich on legend ja osa omaaegsest meelelahutusärist, nagu ka Ants Antson, Allar Levandi, Kristina Šmigun, Andrus Veerpalu. Pettust ei saa küll õigustada, kuid rõõmu ja kaasaelamisi on nad pakkunud piisavalt. Pole sugugi igavam jälgida endiste tippsortlaste tegemisi või kuulsuste armuelu.
Põnevust pakkunud sportlaste nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata. Minu iidoliks oli kunagi ringrajasõitja Lembit Teesalu, kes oli mu isa sõber ja ma kuulasin suu ammuli, kuidas teda miilitsad kätte ei saanud, kui ta kiirust ületas. Isegi helikopteri eest olla ta putku pääsenud.
Sport on kangelaste maailm. Ebaõnnestujaid naerdakse välja või neid haletsetakse. Rahvas vajab sporti ja las tema siis saab seda. Kes ikka tahab värviteleviisorit vaadata, kui seal kohmitseb õnnetu luuletaja või algaja teadlane.
Kultuuritegudest sirguvad kangelasteod teinekord aastate möödudes ja neid pole mõtet onlainlikult propageerida. Küll terad sõkaldest eralduvad, kuid rahvas peab oma igapäevast sporti saama. Sest ma ei unusta kunagi, kuidas üks mu sõber teleka ees mingit korvpallimängu vaatas ja sellele tulihingeliselt kaasa elas.
Rahvusliku labajalavalsi tulevik võib näida tume, kuid igapäevast tugitoolisporti peab rahvas saama. Ja kui laisk inimeseloom spordipisikuid nähes end tugitoolist püsti ajab ja trenni läheb, on ainult tore. Peaasi, et kaklejaks ei hakka, kui musklid on treenitud.