/nginx/o/2014/08/22/3292279t1h5cdb.jpg)
Tühjad sõnad. Palju poliitikutele omast, mittemidagiütlevat juttu. Ei ühtegi konkreetset seisukohta, otsust, arvamust. Nii võib võtta kokku valitsuse rolli Eesti spordi riikliku rahastamise skeemi väljatöötamisel. Ilmselt ei anta endale aru, et terve spordi suretamise kõrval viib see selleni, et neil jääb tulevikus ära võimalus üheks meelistegevuseks – pressida end ühele pildile koos medalitega tiitlivõistlustelt naasvate sportlastega. Pole raha, pole ka medaleid.
Eesti Olümpiakomitee juhid on rääkinud Eesti spordi rahanappusest riigikogulaste ja ministritega. Olgu erakapitali toetusega, nagu ta on – omajagu tuhka peaks endale pähe raputama ka EOK ise –, kuid võrreldes teiste riikidega on Eesti spordis selgelt vähem ka riigi raha. Ja saagu kõik nüüd selgelt aru – jutt ei käi pallimänguklubide leegionäridele või mugavustsoonis kaasmaalastele palga maksmisest, vaid spordialaliitudele ja olümpiaks valmistumiseks mõeldud rahast. See peab olema riigi asi!
EOK tuli välja ideega, et seni hasartmängumaksu nõukogu poolt mitme valdkonna vahel jagatav raha läheks täies mahus otse spordile. Edastas selle valitsusele ja nii see nüüd seisab. Nagu oleks aega küll. Kultuuriminister Indrek Saar räägib spordi rahastamismudelite põhimõtete ülevaatamisest, kuid seda alles seoses 2017.–2020. aastate riigieelarve strateegia koostamisega. Ilmselt ei teata valitsuses, et tuleval suvel on tulemas Rio olümpia ja juba praegu tuleb valmistuda ka pisut rohkem kui kahe aasta pärast toimuvaks taliolümpiaks. Aeg tiksub.
Tegelikult peaks kultuuriministeerium olema EOK võitluskaaslane spordi riikliku rahastamise jaoks lahenduste leidmisel. Paraku ongi tegemist just kultuuriministeeriumiga, kus sport on jäetud vaeslapse ossa. Pärast spordi eest vastutava asekantsleri äkilist töölt lahkumist on pikaks ajaks tekkinud vaakum, kus ministeeriumis puudub sõnaõigust omav spordi asjade eest seisja.
Paraku ongi tegemist just kultuuriministeeriumiga, kus sport on jäetud vaeslapse ossa.
On üsna ebatõenäoline, et EOK pakutud idee saab kasvõi järgmisel aastal pakutud kujul teoks. Selleks peaksid andma kavale oma heakskiidu ka sotsiaalministeerium ning haridus- ja teadusministeerium. Kuid miks peaksid nad lubama oma rahakoti tühjendamist? See võiks tulla kõne alla vaid siis, kui valitsus leiaks kultuuri- ja haridus- ja sotsiaalvaldkonna rahastamiseks muud allikad. Seni pole sellisest tegevusest aga midagi kuulda.
EOK-lt peaministrile ja kahele valdkonnaministrile saadetud kiri polnud siiski niisama õnneõngitsemine, stiilis küsija suu pihta ei lööda. Tänu ettepanekut sisaldavale kirjale on spordi rahastamise probleemistik saanud suurt kõlapinda meedias ning lõppude lõpuks peab ju ka valitsus sellele kuidagi vastama. Lihtsalt «ei», ilma alternatiivseid lahendusi pakkumata oleks nende poolt sobimatult kalk tegu. Nii nagu ka otsustega venitamine.
/nginx/o/2011/06/01/606586t1hfd1b.jpg)