Andres Keil

FOTO: SCANPIX

On november. Kell pool viis on pime. Tuulehoogudega lõõtsuvad kaasa esivanemate hinged. Vihm on külm. On väga ebamugav. Aga need on alles õied.


Tahtmata suure päevalehe sees õnnetust kraaksuda, arvan ma, et me peaksime järgnevatele kuudele veidi süvenenuma pilguga ette vaatama. Sest sügis ja talv, mis meid ees ootavad ja 6. märtsil valimistega lõppevad, saavad olema päris vastikud.

Ma kardan küll. Ehk isegi taasiseseisvunud Eesti vastikuimad. Ainuke lohutus on, et majanduslanguse vaevad on just kogetud, kuigi jätkuvad, nii et ebamugavus on just nagu harjunud asi. Niivõrd, kuivõrd.

Mis meid siis ootab. Alustuseks tavalised jälkused – november ja detsember. Pime, nõme, kaamos, tatt, läga, merkantiilne jõuluhüsteeria ja heal juhul valged jõulud. November ja detsember raspeldavad viimase päikesejume nahalt ja seavad vaimuseisu haprale tasemele. Teada puha. Sel aastal ainult ehk selle vahega, et jõuluhüstra tuleb hullem kui muidu.

Kaupmehed vajutavad nupule «Viimased kroonijõulud», või kuidagi nii. Ja kui eestlane niigi praegu hinnatõusu hirmus nasvärki kokku rabab, siis kaamoses emotsionaalselt hellaks tehtuna tahab ta tõepoolest, et viimased kroonide eest ostetud kingitused oleksid uhked ja vinged.

Liiatigi, kui eurodes kõik niikuinii rohkem maksma hakkab, saagu siis sedakorda suurelt! Ükskord elus ometi võib! Ja olgu see viimane krooni-jõululaud siis selline, millest lapsed veel lapselastele räägivad, olgu see viimane krooni-aastavahetus selline, mis elu lõpuni meele jääb.

Nii astub novembrist ja detsembrist muserdatud ihule kannaga otsaette eriti ilget sorti uusaastapohmakas. Aga ka see on alles õis. On alles nokdaun. Me elupoksijatena oleme küll piisavalt tümaks tehtud, aga mitte veel kustutatud. Millise töö teevad ära kiire vasakhaak ja lõpetav paremsirge, samuti tuntud nimede all Euro ja Valimised. Iseenesest head ja kasulikud asjad mõlemad, kuid nende koosmõju võib olla, khm, ütleme, jõuline.

Eestis on hinnanguliselt 50 protsenti inimesi, kes elavad peost suhu – palgapäevast palgapäevani. Või rahast rahani. Minu tutvusringkonnas on neid vast 97 protsenti. Ja kui proovida nende käitumist ennustada, siis lihtsaim on seda teha läbi välismaal käimise analoogia.

Sest olukord on sama, raha on võõras, situatsioon on ebaturvaline, raha on vähe ja ei tea, kui palju seda kulub. Tavakäitumine on, et reisi esimesel poolel veeretatakse iga münti näpu vahel. Mõeldakse kolm korda, enne kui see välja antakse. Liiatigi, kui seni täitsa okei tundunud 13 900-kroonisest, viiekohalisest keskmisest palganumbrist on saanud kolmekohaline 888.

Juba ainuüksi see number tekitab frustratsiooni: «Kurat küll, ma raban nagu eesel ja kätte ei saa tonnigi!» Nii juhtub, et jaanuarist kui niigi vähese jaekaubanduskäibega kuust saab kaupmeestele null-kuu. Pensionäridest ma ei räägigi, kui raha on rahakotis alla 300 ühiku, kukub nende jaetarbimine täiesti maa alla.

Mismoodi kaupmehed sellele reageerivad, mina küll öelda ei oska. Loogika ja empaatiavõime ütlevad, et suured ketid lasevad kuskil jaanuari lõpus, veebruari alguses hinnad alla – neil on rasva, mille pealt elada. Väikekaupmehed ja teenindajad seevastu tõstavad hinnad üles.

Neilgi on oma üürid maksta, ja kui on näha, et tavapärast kümmet tassi kohvi ja kahtkümmet saiakest, mis üüri ära maksid, kokku ei tule, tuleb sama raha viie tassi kohvi ja kümne saiakese müügist kokku saada.

Mis edasi. Ehk see kokkuhoidlikuks hakanud keskmist palka saav kodanik-tarbija avastab, et kui võileivad tööle kaasa teha, siis jääb kuu lõpuks sadakond eurot üle, ja kui suurem kaupmees oma käibekuku-paanikas hooajakaupade hinnad tõepoolest nii alla laseb, nagu me seda vanas Euroopas oleme harjunud nägema, kus talvejope või -saapad saab € 20 eest, siis lähevad need sadakond «boonuseurot» ilusti poodi ja ses mõttes on ring täis.

Esimese hooga tundub, et jaekaubandusse jäi vaid väike lõtk. Aga siis, kui hinnad jälle tavatasemele tõusevad, on šokk sama suur. Ja see juhtub veebruari keskel. Vabariigi aastapäevaks kindlasti.

Ma kirjeldan rahakoti-protsesse nii pikalt selleks, et näidata – olgu kuidas on ja tulgu kuidas tuleb, kindel on, et aasta esimestel kuudel on siinmaised inimesed suures segaduses. Ja ka frustreerunud. Numbrimaagiat ei tasu alahinnata.

Liiatigi tekitavad majanduslikku lisafrustratsiooni nüüd juba ilma ümberarvutuseta hinnavõrdlused, mis Euroopas või internetis rännates silma kargavad – asjad maksavad rohkem kui riikides, mille keskmine palk on neli korda suurem.

Inimesed püüavad aru saada, mida see uus elu nüüd päris täpselt tähendab. Ja uus, vaieldagu kui palju tahes, see elu on.

Tuleme praegusesse novembrisse tagasi. Aktiivsed valimiskampaaniad on alanud. Esialgu sõimeldakse riigikogus, heidetakse absoluutset ebakompetentsust ette ja soovitatakse rahusteid võtta. See on esimene faas. Kogemus näitab, et nüüdsest alates hakkavad hääled paisuma.

Järgmisse faasi jõudmisest annab märku see, kui juhtiverakondade liikmete kohta hakkab kõikvõimalikku komprat välja imbuma ja luukered kappides kolistama hakkavad. See juhtub... varsti. Komprale uudistekülgedel ja -saadetes hakkavad sekundeerima jõulureklaamid reklaamikülgedel ja -pausides.

Kohtuvad ebameeldivad, negatiivsed sõnumid ja tüütu pealetükkivus. See ajab meediast sõltuva inimese närviliseks. Ja meediast sõltume me kõik.

Ning jaanuari alguses vahetavad poliitkampaaniad jõulukampaaniad matsust välja. Ja uskuge, poliitkampaaniad on võimsamad, ajusid komposteerivamad, kui seda ükski jõulukampaaniate-komplott olla suudab.

Lisaks pühendab meedia end järjest enam poliitikute kemplemisele kodutanumal, ilmub ka ohjeldamatult lugusid ja eetrub saateid, mis räägivad sellest, kui ilus elu meil nüüd euroga ees ootab (samal ajal kui inimene seda kuulama peab ja samal ajal taskus kahtlevalt senti veeretab), millele sekundeerib-oponeerib kampaania korras kisa euro kohesest surmast ja euro ämmaisandate enesekesksest kasuahnusest, millele sekundeerib eelnimetatute vastukisa jne.

Terve Eesti avalik ruum unustab muu maailma olemasolu kaheks kuuks. (Mitte et meil välisuudistele muidu eriti ruumi jääks, aga nüüd kaob seegi.) Kollane meedia arvutab rikaste raha ja kleidid eurodeks. Samal ajal pensionieurodega erinevaid «ajakirjanduslikke eksperimente» korraldades.

Valimiseelne paanika sõlmub suuremaks, karjuvamaks, solvavamaks, räpasemaks, porisemaks, nõmedamaks ja ilgemaks kui kunagi varem. Eneseupitamine teise mutta tampimise arvelt ainult kasvab. Ma pakun, et kõva kolmveerand väljapaistvatest valimissõnumitest saab olema negatiivse märgiga – mitte ära vali mind, sest ma olen nii ilus ja tark, vaid ära vali teda, sest ta on nii kole ja loll.

See saab hirmus olema. Sest erakonnad on tegelikult paanikas. Nad ei saa usaldada ühtegi arvamusküsitlust, mis on enne 15. jaanuari tehtud, sest tegelikult ei ole kellelgi aimu, mismoodi euro tulek valija mõttemaailma ja otsustusi tegelikult mõjutab. Ja 15. jaanuarist valimisteni on poolteist kuud, reageerimiseks on aega liiga vähe. Positsioonisõjaks pole aega ja võimalust. Tuleb anda ennetavaid lööke. Tadahh! Toeks muidugi ka, et mustavad kampaaniad on niikuinii aasta-aastalt gradatsioonis kõvemaks kõrsunud.

Niisiis on märtsi alguseks seis, kus eesti inimest on neli kuud kiusanud kliima. Inimene on kaamosest kistud, avitaminoosis, kevadväsinud, tüdinud, selline iga-aastane märtsikuine kalts. Aga tuleval talve lisanduvad sellele eelkirjeldatud lisad. Tõepoolest, hurmav komplekt ja perspektiiv. Ja tõsi on, et keegi kurat ei oska praegu arvata, mismoodi niimoodi läbiloputatud ja väljaväänatud inimkalts valimiskasti juures käitub. Nii et ennetavad löögid, ennetavad löögid!

Jah. Võib-olla. Võib-olla on see visandatud skits liiga emotsionaalne. Võib-olla on õigustatud vastuküsimus, et mida need kulturnikud ja teatraalid endast arvavad, nad ei tea ühiskondlikest protsessidest ja poliitikast mitte midagi. Kuid. Ma julgen meelde tuletada, et meie professionaalsus on empaatiavõime ja psühholoogilise profiili lugemine ning nende tulemina ustavate, seega realistlike psühholoogiliste profiilide taas­esitamine või kehastamine.

Sellisest, lavatöölisele igapäevasest psühholoogilisest analüüsist ka eelnenut skitseerin.
Selge on, et järgnevad kuud, veel enam, kolmandik aastat, on eestimaalasele psühholoogiliselt raske aeg. Teadlikult ei pruugigi seda tajuda, aga kihte laotub järjest peale. Meid ootab tusameele talv, ja hiilgusrikkaks suveks ei muuda seda mitte mingi Yorki päike, vaid ainult me ise. Kenas koostöös kevadega.

Alustuseks ja preventiivselt võiks rohkem jalutada, aedviljasuppi süüa ja tikitud liniku telekaekraani ette riputada.