Aasta on möödas, seis on sama. Kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmise arutelu eel tulevad seaduse vastased välja uute allkirjade kogumistega, uute meeleavaldustega, kirjutab Postimehe ajakirjanik Mariel Gregor.
Mariel Gregor: millest kardavad kooseluseaduse vastased ilma jääda?
24. november 2015, 12:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tahaksin nii väga teada, mis see on, mis inimesi häirib, kui teised, neile võõrad inimesed, oma kooselu seadustavad? Nad elavad ju praegu niikuinii koos, kasvatavad lapsi ka koos. Seaduse vastased, palun öelge, mis see täpselt on, millest teie sel puhul ilma jääte, kui ka samasooliste kooselu seadustatakse?
Te väidate:
«Sinu ja minu riik ja tulevik on ohus. See seadus ohustab Eesti tulevikku ja püsimajäämist. Kui me traditsioonilise perekonna kaitseks otsustavaid samme ei astu, hakkab homoideoloogia pealetung Eesti ühiskonda radikaalselt ümber kujundama, mistõttu ühiskonnas tekib palju rohkem sallimatust ja sotsiaalseid probleeme.»
Selline lõik oli kirjas, mis saadeti eelmisel sügisel Tallinna koolidele. Ausalt öeldes on mul sellist teksti lugedes raske tõsiseks jääda.
Sallimatuse õhutamine
Sallimatus tekib ikka seetõttu, et inimesed, nagu selle kirja autorid, õhutavad seda. See tekib, sest nad leiavad, et nemad on paremad kui mõned teised. Mille põhjal nad nii arvavad?
Väljavõte SAPTKi kodulehe avalehelt:
«Traditsiooniliseks nimetame sajandite jooksul avastatud ja talletatud tõdemuste, põhimõtete ja praktikate järjepidevusele toetuvat ühiskonnakorraldust. See tähendab esilekerkivatele probleemidele lahenduste otsimist eelkõige rahva elutarkusele ja kristlikule õpetusele toetudes, mitte moodsate ja ekstravagantsete ideoloogiate najal ning mineviku ja tuleviku vahel katkestusi luues. Traditsioon tähendab talletatud tarkuse ja kogemuse edasikandmist tulevikku.»
Kes on SAPTKi kõneisik Varro Vooglaid, et keelab teistel inimestele oma elu elada? Sajandite jooksul avastatud ja talletatud – aga valikuliselt, eks ole? Sest kuskilt jooksis ühel hetkel piir ja sealt edasi läks elu liiga moodsaks?
Mina näiteks ei mõista inimesi, kes usuvad jumalasse, aga ma ei lähe tänavale usklikke inimesi sõimama ega nõua nende õiguste piiramist selleteemaliste petitsioonidega. Te võite uskuda, see ei sega ju mind.
Kooseluseadus ei puuduta SAPTKi ja tema mõttekaaslasi mingil moel. Ühiskonnas on alati liikmeid, kes pole muutusteks valmis. Homod ja lesbid on ja jäävad, nende lapsed on ja jäävad, nende kooselu on ja jääb. Miks te tunnete rõõmu sellest, kui osa inimesi peab oma elu keerulisemalt elama? Miks te tunnete rõõmu, kui kellelgi on raskem? Teie pole kuidagi ära teeninud rohkem õigusi selles riigis kui keegi teine. Miks te selle seaduse vastu võitlete? Kuhu on teil plaan oma «perekonna ideaali» jutuga jõuda? Tagasi Aadama ja Eevani? Kas tõesti on nii, et usku on vaja neile, kes pole piisavalt tugevad, et evolutsiooniga sammu pidada? Ma ei taha seda uskuda.
Põhjendamatu hirm
Pidasin ühe tuttava härraga maha järgmise dialoogi.
Mina: Sa oled ju mõistlik ja tark inimene, kui ma ütlen sulle, et hakka nüüd mehi vaatma või nendega seksuaalselt lävima, kas sa hakkad?
Tema: Ei hakka!
Mina: Sa ei hakkagi, sest sulle meeldivad naised ja seda käsu peale ei muuda. Aga miks sa siis arvad, et keegi teine hakkab? See on tunne, mis on sinu sees. Kes on üldse õhutanud heteroid homosuhteid harrastama, nagu sa väidad?
Tema: ...
Mina: Kus sa seda «homopropagandat» kohanud oled, millest sa räägid ja mida sa kardad?
Tema: No ma ei tea, igal pool on ju…
Mina: Kus?
Tema: Igal pool pasundatakse, et see homovärk on õige. Aga ei ole ju. Ma ei tea, ma lihtsalt kardan.
Mina: Kardad mind?
Tema: Ei, sind ei karda, sa oled normaalne, ma ju tunnen sind.
Mina: No sa ju räägid endale vastu, mina esindangi ju seda, mida sa kardad.
Kuni homoseksuaalsed inimesed kardavad kapist välja tulla ja näidata, et nad on tavalised, «normaalsed» inimesed, kuni arvamusliidrid, poliitikud ja teised tuntud ja armastatud Eesti inimesed ei julge avalikult öelda, kes nad on, ongi mingil osal rahvast just selline hirm.
Eilses Postimehe päevaintervjuus viitas Varro Vooglaid, et samasoolisi inimesi, keda see seadus puudutab, on niikuinii nii vähe. Justkui see õigustaks seaduse vastu olemist. Kurb, et konservatiivsemad ja opositsioonierakonnad ja SAPTKi sarnased sihtasutused kasutavad ära mingi osa rahva teadmatust ja hirme. Samamoodi nagu seda tehakse põgenike teemal.
Parem suunake oma «head soovid» nende laste ja perede abistamisse, kes ei tule Eestis oma eluga toime. Kes ei suuda oma lastele pakkuda turvalist kodu ja turvalist elu. Toitu. Armastust. Tuge. Miks te võtate endale õiguse otsustada asjade üle, mis teid ei puuduta? Elage. Uskuge. Armastage.