Rait Maruste: vangide valimisõigusest

Rait Maruste Foto: Ants Liigus

Justiitsministeerium tegi riigikogu põhiseaduskomisjonile ettepaneku lubada osal kinnipeetavatest valimistel osaleda. Justiitsministeeriumi initsiatiivi lätteks on Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Hirst vs Ühendkuningriik.

 Nimetatud otsus luges Euroopa inimõiguste konventsiooniga vastuolus olevaks Suurbritannia õiguses olnud ja siiani oleva absoluutse keelu vangide valimisõigusele, ilma ühegi erandita.

Seega, ka see, kes juhtumisi kandis valimispäeval näiteks viiepäevast vangistust liiklustrahvi mittemaksmise eest, jäi valimisest kõrvale. Kuid kõik need, kelle vangistus langes mittevalimispäevale, said vabalt valida.

See konkreetne otsus on õiguslikult siduv ainult brittidele, teistele riikidele on see üldiseks suuniseks ning mitte õiguslikult siduvaks kohustuseks. Seega puudub tarve seda otsust järgides langeda teise äärmusesse ja lugeda välja kohustus tagada kõikidele vangidele piiramatu valimisõigus.

Selles küsimuses puudub Euroopas ühtne arusaamine. Praktika ulatub kõigiti tagatud valimisõigusest ja vangide õigusest ühineda oma õiguste ja huvide eest seismiseks Rootsis kuni absoluutse keeluni Ühendkuningriigis ja veel mõnes riigis.

Mitte miski ei keela seada vangide valimisõigusele piiranguid. Mitteaktsepteeritav on ainult absoluutne keeld (blanket ban). Vangistus sisaldab juba olemuslikult teatud piiranguid, näiteks liikumisvabadusele, eraelule, ühinemisvabadusele jne. See on vangistuse mõte ja eesmärk ja see on mõistetav.

Kuid vangistus ei kõrvalda inimest automaatselt ja absoluutselt kõikidest õigustest ja vabadustest. Puutumatuks jääb terve rida ka meie põhiseadusega kaitstud õigusi ja vabadusi, nagu õigus elule, inimlikule kohtlemisele, ausale õigusemõistmisele jne ning osa õigusi saab edasi kasutada, kuid piiratult, näiteks õigust süüme-, ühinemis- ja sõnavabadusele, perekonnaelule, omandi kasutamisele jne.

Seega, miski ei nõua mustvalget lahendust.Õigus valida ja olla valitud on oluline poliitiline õigus. Sellest ilmajätmiseks peab olema kaalukas huvi ning proportsionaalne ja põhjendatud alus. Ka vang, kuigi eksinud ja hukkamõistu ärateeninud inimene, on edasi ühiskonna liige, kellel võib olla oma soov ja nägemus, kuidas ühiskonna asju korralda, sh karistusasutuste tööd näiteks. Seetõttu on kaalukaid põhjusi, miks ei ole õige ja adekvaatne kohaldada absoluutset ja automaatset keeldu.

Lahendus võib olla laias laastus kahesugune. Esiteks võib seadusandja määratleda need konkreetsed kuriteoliigid, millega automaatselt kaasneb valimisõiguse kaotamine – näiteks tapmine, vägistamine, terrorism, riigivastased kuriteod jne. Teine tee on individualiseeritud tee, kus kohus otsust langetades teeb eraldi põhjendatud otsustuse konkreetsele isikule lisakaristusena valimisõigusest ilmajätmisest teatud perioodiks.

Lõpetuseks näide põhiseaduse teksti ebatäpsusest. Põhiseaduse paragrahv 58 sätestab: «Seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.»

Seega, põhiseaduse säte seab piirangu ainult Eesti kodanikele ja ei sea neile, kes ei ole Eesti kodanikud. Seega põhiseaduse teksti järgi võivad mittekodanikust vangid kõrgeimat riigivõimu teostada aktiivse hääle- ehk valimisõiguse kaudu. Teiseks, nimetatud säte räägib ainult osavõtust hääletamisest ehk aktiivsest valimisõigusest, aga mitte sõnagi passiivsest valimisõigusest ehk õigusest kandideerida.

Tuleb sellest nii aru saada, et vangid võivad põhiseaduse järgi oma kandidatuuri valimisteks üles seada? Ilmselt mitte, kuid põhiseaduse tekst ei tohiks olla nii ebatäpne. Põhiseadus jätab lahtiseks ka selle, kuidas jääb kohalike ja Euroopa Liidu valimistega.