Garri Raagmaa: on aeg Tartust linn ehitada

Garri Raagmaa. Foto: PP

Sõjaeelses Tartus, mille ilust kõneleb laulusalm, olid südalinnas mõlemad jõekaldad täis ehitatud. Ja praegu oleks taas õige aeg ehitada, kirjutab TÜ regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa.

Kui Raimond Valgre kodust kaugel olles Tartu marsi lõi, ju siis mõlkusid meeles ilusad mälupildid. Seda aga sõjaeelsest Tartust, kus laulu autorid vaatasid linnale Toomemäelt. Toona olid Tartu kesklinna mõlemad jõekaldad maju tihedalt täis ehitatud. See pilt, mis avaneb Toomemäelt või õhust praegu, on hoopis teistsugune. Suviti palju rohelisem. Kui puud sügisrüüs, siis on see ka nüüd väga ilus.

Majandusgeograafia professor Edgar Kant tegi 1923. aastal uurimistööd, toona küll veel studioosusena, Tartu city ehk ärila ülesehitusest, millega see on igavesti salvestatud maailma linnageograafia ajalukku. Nimelt just samal ajal uurisid ka Park ja Burgess Chicago linnasüdame toimimist. Kui viimases on ärila senini paigas ja kõrghoonetega oluliselt tihenenud, siis väikeses puust linnas lokkab kunagiste ärikvartalite asemel rohelus.

Kui enne Vabadussilla rajamist kiikasid välismaised planeerimistudengid kaarsillalt ülesvoolu, hakkasid kaamerad rajult plõksuma. Nad ei suutnud ära imestada, miks ühe väikese linna süda peab nii metsa kasvanud olema. On tõsi, et pargid ja veekogud jahutavad suviti ülekuumenevate linnade mikrokliimat ning parandavad selle keskkonda ka esteetiliselt. Kuid Emajõe ääres asuvad päris mets ja ehe loodus mõne minuti rattasõidu kaugusel nii üles- kui ka allavoolu.

Pealegi on Tartu isegi mis tahes sama suure linnaga võrreldes roheline mis roheline, sest peale Toome ja Emajõe kallaste ulatuvad Karlova ja Supilinna suurte aedade ja puudega agulialad südalinna piirile välja. Pigem kahandavad kesklinna hoonestamata alad selle toimimise funktsionaalsust ja atraktiivsust.