/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2015/11/23/4727471t1h4153.jpg)
Valitsuses heaks kiidetud ja riigikogu töölauale jõudnud erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu üle käiv debatt on muutunud teravaks, kohati lausa huvigruppide ja poliitikute sõnasõjaks.
Juhtkiri: teravaks kiskuv debatt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu muutis 2010. aastal omavalitsuste vabatahtliku toetuse erakoolidele kohustuslikuks. Riigikohus otsustas mullu rahuldada Tallinna linnavolikogu taotluse tunnistada põhiseaduse vastaseks olukord, kus riik paneb kohalikule omavalitsusele kohustuse rahastada osaliselt erakoole, kuid ei anna selleks raha.
Nüüdne eelnõu, mis peaks seadusena jõustuma aastast 2017, muudab erakoolide tegevuskulude ehk koolimaja ülalpidamisega seotud kulude katmise kohalikule omavalitsusele vabatahtlikuks. Omavalitsus võib erakoole siiski toetada, kui leiab, et kohalik kool on kogukonnale vajalik.
Eestis oli mulluse seisuga 46 erakooli, milles õpib 5753 õpilast. Tegevuskulude katmine neis ongi vaidluste tulipunkt. On selge, et kui kohustus neid kulusid katta asendub õigusega, võib osa neist õppeasutustest uksed sulgeda.
Iga laps on Eesti riigile hindamatu väärtus ja tema võimete ja eelduste maksimaalne arendamine peaks olema meile tähtis ühine eesmärk.
Põhiseadus ütleb paragrahvis 37 lihtsalt: «Igaühel on õigus haridusele. /…/ Et teha haridus kättesaadavaks, peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal vajalikul arvul õppeasutusi. Seaduse alusel võib avada ja pidada ka muid õppeasutusi, sealhulgas erakoole.» Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne tõlgendab, et «norm ei ütle konkreetsemalt seda, mida taoline «ülalpidamise» tagamise kohustus tähendab». Kui norm jätab midagi lahtiseks, ongi uks valla (poliitilisteks) tõmblusteks.
Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi on äsja (3.11) Postimehes kirjutanud: «Koolivõrgu rahastamise otsustavad kogukonnad ehk omavalitsused. Raha selleks on omavalitsustel seni eelarvetesse planeeritud olnud ja nad saavad oma hariduskuludes ruumi riigigümnaasiumide ning riikliku põhikoolivõrgu programmiga tegelemiseks. Rohkem riik panustada ei saa, ei põhimõtte ega eelarve pärast.»
Erakoolide pidajad ja koolidesse panustanud lapsevanemad on nördinud ja hirmul. Riiki süüdistatakse muu hulgas eraalgatuse mahasurumises ja soovis standardiseerida. Just see – eri vajaduste ja eeldustega laste sobiv kohtlemine – ongi ju viinud nad vanemate soovil tavakooli asemel erakooli.
Erakoolide vaidlus on sattunud ka poliitiliste maailmavaadete vastasseisu. Eelnõu arutelu riigikogus ei tohi minna vastastikusteks solvanguteks ja sildistamiseks. Jah, erakool on nišiteema, puudutades vaid mõnda protsenti Eesti õpilastest. Kuid iga laps on Eesti riigile hindamatu väärtus ja tema võimete ja eelduste maksimaalne arendamine peaks olema meile tähtis ühine eesmärk.
Ühiskonnale on oluline, et alanud menetlus päädiks tõepoolest kvaliteetse otsusega, mis ei sunniks jälle eri tõlgenduste tõttu kohtuuksi kulutama. Selleks peame erakooli tähtsuse ja tähenduse meie haridussüsteemis taas sisuliselt lahti mõtestama.