Kirjanik Andrei Anissimov meenutab äsja lahkunud Viktor Tšernomõrdinit, keda erinevalt paljudest teistest 1990ndate poliitikutest venemaalased südamest armastasid.
Andrei Anissimov: mees, kes rääkis, nagu mõtles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Venemaal öeldakse 1990ndate kohta «uljad». Režiimide hoogne vahetamine, ootamatu erastamine, bandiitide omavaheline tulistamine, miilitsa ja bandiitide vahel pendeldav vastsündinud ärimaailm, Tšetšeenia tules, seisma jäänud kaitsetööstustehased...
Ja kogu seda hiiglaslikku masinat oli vaja toita. Vene rahvas on kannatlik, kuid hoidku jumal, kui viia ta mässuni – siis hoidke oma piip ja prillid. Võib oletada, et Venemaa esimene president polnud paanikast kaugel. Nafta maksis alla kümne dollari barreli eest, gaas oli veel odavam. See tööstusharu tootis kahjumit, raha selle vee peal hoidmiseks polnud.
Boriss Jeltsin tõusis purustamise loosungite najal. Ta kutsus kohalikke asjapulki üles nii palju võimu, kui nad vähegi suudavad, enda kätte võtma. Ja nemad võtsid, mõistes selle all, et võimu juures olles saab varastada kõike, mida annab. Julgen väita, et Viktor Tšernomõrdin, olles siis veel energeetikaminister, päästis Venemaa, sest ei lasknud nafta-gaasikompleksi tükikaupa laiali tassida.
Viktor Stepanovitšil olid muidugi omad vead, kuid keegi ei saa nimetada teda argpüksiks. Ta läbis sellise elukooli, et asju, mis teda himustada võinuks, lihtsalt polnud enam.
Vaene lapsepõlv, varane raske töö – kümneaastase poisina istus ka veoauto rooli. Kui praegu suudab keegi meenutada, mida tähendab pakasega Vene päritolu veoauto käima panna, siis see mõistab, mida Tšernomõrdin oma nahal tunda sai.
Tänapäeva Venemaal rahvas Jeltsini kaasavõitlejaid 1990ndatest kas ei armasta või vihkab avalikult. Kõige rohkem vihkab rahvas Anatoli Tšubaisi (1990ndate majandusreformide peaideolooge, praegu Venemaa Nanotehnoloogiate Korporatsiooni juht – toim), Tšernomõrdinit aga venemaalased armastasid. Seda on eriti raske selgitada, sest seesama Tšubais töötas Tšernomõrdini valitsuses ja peaminister suhtus oma ministrisse suure sümpaatiaga.
Tšubaisi läbiviidud erastamise ajal lasi valitsus välja talonge-vautšereid ja jagas neid ettevõtete töötajatele. Kuid vene inimene ei usu riiki a priori. Inimesed müüsid oma vautšerid odavalt maha või vahetasid viina vastu.
Kavalamad ostsid neid kokku sadade kaupa, reeglina olid nad nendesamade ettevõtete juhid või parteitegelased, sest neil oli raha. Praegu seda meenutada ei armastata – ei ole ju mõnus meelde tuletada, et jõid oma võimaluse maha. Nii sündis viha Jegor Gaidari, Tšubaisi ja teiste toona noorte reformaatorite vastu.
Tigedaks läinud rahvas võinuks terve süsteemi maha niita ja Jeltsin pani valitsuse peaks Tšernomõrdini. Viktor Stepanovitš sai kätte hiiglasliku riigi, mis kõikus kuristiku serval, ja hoidis sellest kinni kogu oma mehise jõuga.
Raske on nimetada mõnda Venemaa poliitikut, kelle surm võtab lihtinimesel silma märjaks. Aga mina olen neid pisaraid näinud Moskva metroos. Inimesed hoidsid käes ajalehti tema pildiga, nende silmad olid nutust punased. Mis on rahva armastuse saladus?
Esiteks – Tšernomõrdini imago. Ta oli lihtne, ilus ja mitte kunagi ei püüdnud ta näida niisugusena, nagu ta polnud. Ta oli avameelne ja rääkis nii, nagu mõtles. Ta rääkis teravalt ja tihtipeale oli tal raskusi piirduda vaid normatiivse leksikaga. Inimesed, kes on näinud Tšernomõrdini esinemisi, eriti neid, kus polnud ajakirjanikke ja telekaameraid, meenutavad teda vaimustusega.
Ta oskas kasutada kõiki vene keele rikkusi tabavalt ja virtuoosselt, kuid mis peamine – ilma vähimagi vihjeta labasusele või matslikkusele. See oli tema emakeel – selle inimese keel, kes suudab 30-kraadises pakases kinni keevitada torustiku osa.
Paljud ei suuda mõista, miks punane direktor, kommunist, keskkomitee liige hakkas demokraadiks ja toetas Jeltsinit. Olen kindel, et Tšernomõrdin tegi seda siiralt. Inimesed, kes pidid ajama suuri riigiasju, pidid sageli tundma ärritust, saades nõuandeid endistelt parteilastelt, kes sekkusid majandusse, teades sellest vähe või üldse mitte midagi.
Professionaal Tšernomõrdin teadis, et tegevusse tungiv ideoloogia pidurdab. Ta oli tööstusest pärit mees, kes oskas mõelda Venemaa mastaabis, ta uskus, et vabanedes ideoloogilistest tõketest, suudavad venelased teha võimatut.
Kuid venelased ei kiirustanud võimatut tegema. Kättesaadud vabadusest tekkinud eufooria asemele tuli kibe pohmelus. Riik oli krahhi äärel, valitsusjuht lappis auke, püüdis vältida näljahäda ja säilitada kas või midagi päranduseks saadud Nõukogude tööstusest. Rohkem teha polnud tol hetkel võimalik. Kui peamise oli ta juba ära teinud – loonud Gazpromi.
Noored reformaatorid pakkusid ainult üht vahendit – devalveerimist. Keegi ei tea, kuidas Viktor Stepanovitš reageeris pakkumisele röövida rahvas paljaks, kasutada ära vanurite säästud ja teha rubla väärtusetuks. Ei saa välistada, et see plaan tundus talle häbiväärne. Kuid peaministri ametist ta lahkus. Rubla devalveerimine usaldati noorele ja tundmatule Sergei Kirijenkole (Venemaa peaminister 1998. aasta aprillist augustini – toim).
Julgen öelda, et Venemaa valitsuse juhiks sai geniaalne inimene. Jeltsin pidi ta hiljem rahva viha kartes maha võtma. Kuid vaadates, kuidas Kirijenko juhib praegu Vene riiklikku tuumaenergia korporatsiooni Rosatom, ei ole raske mõista, et ta on andekas inimene, sest just see haru toob riigile hiigelsuure kasumi. Kirijenko Rosatom toidab riiki samamoodi nagu Tšernomõrdini Gazprom.
Kuue aasta pikkune riigijuhtimine ühel Venemaa ajaloo keerulisemal perioodil röövis Viktor Stepanovitšilt palju tervist. Arvestades, et tema rida olid ka läbirääkimised Šamil Bassajeviga ja tulistamine omaenese parlamendi pihta, on see eriti mõistetav.
Pärast Tšernomõrdini ametist lahkumist ei läinud palju aega, kui olukord riigis hakkas muutuma. Neid muutusi ei tasu seostada noorte poliitikute Kremlisse tulekuga. Peamiselt olid muutused seotud nafta hinna tõusuga.
Nüüd hakkas Tšernomõrdini loodud Gazprom riiki päästma. Valitsus suutis mitte ainult auke lappida, vaid tõsta veidi ka pensione ja parandada Venemaa kodanike kerjuslikku eksisteerimist.
Kuid tema töö polnud veel tehtud. Algas «gaasisõda», mis tekkis Ukraina soovimatusest maksta gaasi eest maailmahindadest lähtuvalt. Tšernomõrdin saadeti suursaadikuna Kiievisse. Tal tuli noateral balansseerides takistada otsese vaenulikkuse teket kahe slaavi riigi vahel. Venemaa suursaadikul õnnestus võimatu – russofoobist Viktor Juštšenko kirjutas alla lepingule Vladimir Putiniga!
Ukrainas käis karm võitlus transiiditoru eest kahe kõige mõjukama poliitiku vahel – president Viktor Juštšenko ja peaminister Julia Tõmošenko vahel. Selleks et rääkida mõlemaga, oli vaja diplomaadiannet. Ja Tšernomõrdinil see õnnestus – osaliselt oma elu hinnaga.
Tšernomõrdiniga sarnaseid inimesi võib üles lugeda kahe käe sõrmel. Kuid Viktor Stepanovitšil vedas – ta sai tunda oma rahva armastust, selle nimel eriliselt pingutamata.
Olgu muld talle kerge.
Tõlkinud Viktoria Korpan.
Viktor Tšernomõrdin
• 9.04.1938–3.11.2010
• Venemaa poliitik ja diplomaat.
• Lõpetanud Kuibõševi polütehnilise instituudi (1966) ja üleliidulise polütehnilise kaugõppeinstituudi (1972).
• Tegi karjääri Nõukogude Liidu gaasitööstuses. Oli aastatel 1985–1989 NSV Liidu gaasitööstuse minister, 1989–1992 riikliku gaasikontserni Gazprom juhatuse esimees, 1992. aastast Venemaa asepeaminister kütuse- ja energeetika küsimustes.
• 1992–1998 Venemaa peaminister, 1999. aastal oli Venemaa presidendi eriesindaja Jugoslaavias, 1999–2001 riigiduuma liige, 2001–2009 suursaadik Ukrainas, hiljem presidendi nõunik ja eriesindaja majanduskoostöö alal SRÜ riikidega.