Rahu ja vaba liikumine üle Euroopa piiride – need on Euroopa Liidu kodanike arvates ülekaalukalt kaks kõige väärtuslikumat asja, mis eurointegratsiooniga on saavutatud. Kõik muu alates ühisrahast kuni sotsiaalse turvalisuse ja ühtse põllumajanduspoliitikani on kaugel-kaugel tagapool.

Nii pagulaskriis kui ka terrorirünnakud on ühel või teisel viisil pannud kaalukausile need kaks saavutust, mida Euroopa inimesed kõige enam hindavad. Kui kõigil Euroopa sisepiiridel taastataks (püsivalt) täiskontroll – kõik autod peatataks, kõigilt inimestelt küsitaks passi –, siis oleks see igapäevane sümboolne sõnum kõigile: see Euroopa, mida püüdsime luua ja hoida, ei toimi enam.

Seega on igati mõistlik kasutada turvalisuse tagamisel ja terroristide tõkestamisel eelistatult selliseid vahendeid, mis ei sunniks meid loobuma vabast liikumisest Schengeni ala sees. Selle juures on mõistagi kesksel kohal Schengeni välispiiride kontroll. Teame, et niisugune on algusest peale olnud Schengeni süsteemi loogika. Samas on peale selle, et mitme liikmesriigi piirivalvele on olnud paljugi ette heita, väga suur ja põhimõtteline vaidlusteema seegi, millist infot liikmesriigid oma kodanike kohta teistega jagavad.

ELi justiits- ja siseministrite eilse kogunemise järelduste enamik keskendubki info jagamisele. Võib öelda, et taas on kogu kontinenti vapustanud kriis see, mis suunab liimesriike tihedamale koostööle. Seekord siis eelkõige politsei ja piirivalve ning luure valdkonnas. Üldistatult võib öelda, et eesmärk on saada (parema) kontrolli alla tulirelvade, inimeste ja raha liikumine. Selleks püütakse tugevdada ja täiendada mitut juba olemas olevat koostööraamistikku, alates europolist ja Frontexist kuni finantsluureni. Luuakse Euroopa tasandil terrorismi vastu võitlemise keskus (ECTC), mis peab alustama järgmise aasta jaanuaris. Samuti muudetakse kriminaalseadustikke, et oleks võimalik karistada terroristide toetajaid. Enamik sellest tegevusest jääb kodanike eest varjatuks või vähemalt ei häiri nende igapäevaelu.

Ühe kõigile nähtava muudatuse toob aga tahtmine hakata Schengeni välispiiridel süstemaatiliselt kontrollima ELi kodanikke, võrreldes nende biomeetrilisi andmeid vastavates andmebaasides olevatega. Sisuliselt tähendab see kõigi Euroopa inimeste tuvastamiseks vajalike andmete kättesaadavaks tegemist piiripunktide töötajatele.

Tõepoolest on ju skandaalne, et ühes liikmesriigis tagaotsitavaks kuulutatud isiku dokumente kontrollitakse teises liikmesriigis, aga tal lastakse minna inimesi tapma, sest infovahetus ei toimi.

Samas on ELi poliitikud aga just superandmebaaside üle vaielnud aastaid nii omavahel kui ka Ameerika Ühendriikidega. Infovahetust on takistanud mitte üksnes saamatus, vaid ka põhimõtteline vastuseis superandmebaasidele – hirm «suure venna» ees. Kuigi me Eestis oleme valdavalt harjunud usaldama riiklike andmebaaside kasutamist ning nägema pigem kasu kui ohte, on meilgi põhjust taas nii positiivsed kui ka hirmutavad küljed meelde tuletada. Seda selleks, et Pariisi sündmuste järelärevuses ei antaks kogemata kiiruga lubadusi, mille täitmisel on ebasoovitavaid tagajärgi.