Rahvusvahelisel kirjaoskuse päeval 8.septembril toimus Tartu Raekoja platsil meeleavaldus Ka mina loen!, et üheskoos lugeda.

FOTO: Kalev Saar/Postimees

Erineva sotsiaalse taustaga noorte (üliõpilased, kinnipeetavad, täiskasvanute gümnaasiumide õpilased) kirjaoskuse tase on erinev, kirjutab TLÜ eripedagoogika lektor Ene Varik-Maasik Õpetajate Lehes.

Rääkides kirjaoskusest, peab rõhutama, et see on ajalooline ja samas ajas muutuv nähtus, mille defineerimiseks kasutatavad kriteeriumid ja sisu on aja jooksul muutunud. Veel 150 aastat tagasi peeti kirjaoskajateks kõiki, kes oskasid vähemalt veerides lugeda. 20. sajandil saadi andmeid elanikkonna kirjaoskuse kohta rahvaloenduste abil. Kirjaoskuse leviku kohta tehti järeldusi rahvaloendusel fikseeritud lõpetatud haridustaseme põhjal. Kui vastanul oli vähemalt algharidus, järeldati sellest, et ta on kirjaoskaja.

Tänapäeval on hakatud kirjaoskusest palju rääkima seoses majanduse ümberstruktureerimisega maailma arenenud riikides. Lihtsa teksti lugemisoskusest enam ei piisa. 20. sajandi teises pooles võeti kirjaoskusest rääkides kasutuselefunktsionaalse kirjaoskuse mõiste. Kõige enam kasutatakse järgmist määratlust. Et olla funktsionaalselt kirjaoskaja, pead tulema toime selle tegevusega, kus kirjaoskus on vajalik, et funktsioneerida efektiivselt oma sotsiaalses grupis või kogukonnas, ja olema võimeline jätkuvalt kasutama lugemist, kirjutamist ja arvutamist iseenda ja ühiskonna arenguks. Funktsionaalne kirjaoskus on teisisõnu oskuste kogum, mis on nõutav selleks, et ühiskonna liikmena oleks võimalik selle mitmesugustes tegevustes osaleda. Kui muutub ühiskond, muutuvad ka nõudmised selle liikmete kirjaoskusele.

 

 

Eesti noorte kirjaoskus

Oma doktoritöös «Erineva sotsiaalse tagapõhjaga Eesti noorte kirjaoskus» uurisin 18–25-aastaste noorte kirjaoskust. Valimisse kuulusid kinnipeetavad, täiskasvanute gümnaasiumide õpilased ja esimese kursuse üliõpilased. Kokku osales uurimuses 336 noort täiskasvanut. Kirjaoskuse hindamisel võtsin aluseks 1990. aastatel läbi viidud OECD rahvusvahelise kirjaoskuse uuringu «The International Adult Literacy Survey» (lühemalt IALS) metoodika põhimõtted. Neile toetudes koostasin testi, mis võimaldab täiskasvanute kirjaoskust hinnata. Tekstide valimisel võtsin arvesse nende mitmekesisust ja raskusastet ning seotust igapäevaeluga. Testi koostamisel kasutati täiskasvanute igapäevaselt lugemiseks ettetulevaid tekste, nagu ravimikarbi info, nelja päeva ilmaprognoos, toiduretsept, ajaleheartiklid, busside sõiduplaan, reisi­info, väljavõtted pärimisseadusest jt. Kirjaoskust hindasin kolmel tasemel: formaalsed (madalad) oskused, funktsionaalsel ja kõrgemal tasemel kirjaoskus. Lisaks kasutasin andmete kogumisel ankeetküsimustikku vastanute üldandmete, hariduse, kirjaoskusalase enesehinnangu ja valdkonnas esinenud raskuste väljaselgitamiseks.

 

 

Peamised uurimustulemused ja järeldused

Kui testi raskusastme suurenedes üliõpilaste tulemuste keskmine vähenes mõõdukalt, siis kinnipeetavate ja täiskasvanute gümnaasiumide õpilaste keskmised tulemused vähenesid märgatavalt. Kuigi juba enne uuringu läbiviimist oli põhjust oletada, et üliõpilaste tulemused on võrreldes teiste alagruppide tulemustega märgatavalt paremad, oli üllatus see, et ka üliõpilaste hulgas oli neid, kes eksisid juba kõige lihtsamate alatestide sooritamisel. Edukaks õppimiseks kõrgkoolis on vaja vallata kõrgel tasemel kirjaoskust. Enam kui veerand (25,9%) uurimuses osalenud esimese kursuse üliõpilastest tuli enamasti toime funktsionaalsel tasemel tekstide lugemisega, kuid funktsionaalsest tasemest keerukamate ülesannete puhul loobuti vastamast või anti valesid vastusesid. See aga viitab püsivatele raskustele kõrgkoolis õppimisel.

Kinnipeetavate ja täiskasvanute gümnaasiumide õpilaste tulemused olid oodatavalt üliõpilaste tulemustest madalamad. Kinnipeetavad jagunesid testitulemuste alusel peamiselt kolme gruppi: kõrgel tasemel kirjaoskusega (27,4%), valdavalt funktsionaalsel tasemel (50,4%) ja väga madalate oskustega (19,5%) vastajad. Viimasesse gruppi kuulujate testitulemused on väga madalad (keskmiselt sooritati test 22,6% ulatuses). Hätta jäädi juba kõige lihtsamate tekstide lugemisel ja oma vastuste kirjapanekul. Nii eksiti lihtsa ravikarbi küljele kirjutatud juhise lugemisel ja busside sõiduplaanist vajaliku informatsiooni leidmisel.

Täiskasvanute gümnaasiumide õpilaste tulemused olid lihtsamate alatestide lahendamises sarnasemad üliõpilaste tulemustega. Alates kirjaoskuse funktsionaalse taseme alatestidest võis sarnasusi leida pigem kinnipeetavate ja täiskasvanute gümnaasiumide õpilaste tulemuste vahel. Testi tulemuste alusel võib väita, et enamiku täiskasvanute gümnaasiumide õpilaste kirjaoskus on piiratud ja neil esineb osaliselt raskusi ka funktsionaalsel tasemel tekstidega toimetulekul. Neist neli protsenti sooritas lugemistesti väga madalate tulemustega ja neilgi oli raskusi ka kõige lihtsamatest tekstidest vajaliku info leidmisel. Enam kui kolmandiku (39,6%) uurimuses osalenud täiskasvanute gümnaasiumi õpilaste kirjaoskuse tase oli funktsionaalsest tasemest kõrgem.

 

 

Tulemusi keeruline võrrelda

Võrreldes uurimuse tulemusi PISA, IALS JA PIAAC uuringute tulemustega, selgub, et eri kontingendi ja uurimismaterjaliga läbi viidud uuringute tulemusi on keeruline omavahel võrrelda. Funktsionaalse kirjaoskuse mõiste suhtelisus muudab võimatuks selle olemasolu täpse väljaselgitamise. Sellest tulenevalt võivad uuringute eri mõõteriistadega teostatavad hindamised anda pisut erinevaid tulemusi. Küll aga jäävad mõned tendentsid muutumatuks: funktsionaalsest tasemest madalama kirjaoskusega noori ja täiskasvanuid on iga uuringu respondentide hulgas. Ka antud uuringu tulemused lubavad väita, et funktsionaalsest kirjaoskusest madalama tasemega lugemisoskusega isikuid on eri elanikkonna gruppide hulgas, kuid erineb funktsionaalse kirjaoskamatuse esinemise määr. Testis madalamaid tulemusi saanutele ei saa panna nn diagnoosi funktsionaalselt kirjaoskamatu ega ole ka selleks vajadust. Küll aga näitavad saadud tulemused, et eesti noorte hulgas on märkimisväärsel hulgal neid, kel esineb raskusi kirjalikest tekstidest info leidmise ja kasutamisega.

Kinnitust leidsid varasemad seisukohad (Goldstein, S. Managing attention and learning disorders in late adolescence and adulthood. New York, 1997), mille kohaselt on sotsiaalsetesse riskigruppidesse kuulujatel suurem oht jääda funktsionaalselt kirjaoskamatuks.

Kirjaoskusealaste raskuste esinemist tunnistasid eri gruppidesse kuuluvad noored täiskasvanud. Samas ilmnesid neil raskused erineval määral. Kinnipeetavatel ja täiskasvanute gümnaasiumide õpilastel esines nii lugemis-, kirjutamis- kui ka arvutamisraskusi sagedamini. Ka üliõpilaste hulgas oli neid, kes tunnistasid, et neil esineb raskusi lugemisel, kirjutamisel või arvutamisel.

 

 

Düsleksia ei ole vaid lapseea probleem

Traditsiooniliselt on õpiraskusi peetud kooliealiste õpilaste probleemiks. Düsleksiatunnuste püsivust ja nende iseloomu muutumist on kirjeldanud mitmed uurijad, kes on jõudnud järeldusele, et düsleksia ei ole vaid lapseea probleem, sellest ei ole võimalik vanemaks saades välja kasvada, seda ka juhul, kui enamik düsleksiale omaseid tunnuseid on ületatud. Ka antud uurimuse tulemused näitavad, et õpiraskused ei möödu vanuse kasvades. Esineb statistiliselt oluline mõõdukas korrelatsioon lugemisraskuste esinemise vahel koolieas ja täiskasvanueas. Enamik nendest, kes tajus kooliajal lugemisraskuste esinemist, tunnistas seda ka täiskasvanueas. Nendest uuringus osalejatest, kes koolis õppimise ajal tajusid kergeid lugemisraskusi, tunnistas lugemisraskuste olemasolu 61,6%. Tõsiste lugemisraskuste korral olid raskused lugemisel säilinud 80 protsendil. Sellest võib järeldada, et kooliaegsed lugemisraskused ei ole midagi sellist, mis lähevad hilisemas eas üle ja millest võib kasvada välja nagu lastehaigustest, vaid need, kes kooliajal loevad raskustega, jäävad tõenäoliselt viletsateks lugejateks ka täiskasvanutena.

Uurimuses osalejatel, kes kogesid koolis kergeid lugemisraskusi, jäid tulemused madalamaks funktsionaalsete ja kõrgemate oskuste korral. Tähelepanuväärne on, et sageli lugemisraskusi kogevatel noortel jäid tulemused väga madalaks ka formaalset ehk madalat kirjaoskuse taset eeldavate ülesannete puhul. See tähendab, et neil on raske ka lihtsaid igapäevaelus ette tulevaid tekste lugeda. Madalamad olid kõikidel kirjaoskuse tasemetel ka nende tulemused, kellel täiskasvanu­eas esinevad raskused lugemisel aeg-ajalt.

 

 

Uurimistulemustele toetudes rõhu­tan järgmist:

• Vähese kohandamise järel võib koostatud lugemistesti kasutada täiskasvanute kirjaoskuse kirjeldamiseks ja edasiste kirjaoskusealaste õpivajaduste täpsemaks väljaselgitamiseks.

• Vajalik on pakkuda toetust kirjaoskusraskustega lastele ja täiskasvanutele (kaasates ühinguid, korraldades vastavateemalisi üritusi ja noorte vaba aja tegevust, suurendades teadlikkust ühiskonnas, luues õppegruppe ja -aineid madala kirjaoskusega noortele ning täiskasvanutele).

• Vaja on luua noortele ja täiskasvanutele võimalused kirjaoskuse hindamiseks ning nõustada hindamisel osalejaid kirjaoskusealaste oskuste arendamiseks.

• Vaja on koguda, süstematiseerida ning arendada täiskasvanute kirjaoskuse arendamiseks sobivat õppematerjali ja -metoodikat.