Aro Velmet: kas doktorant väärib alampalka?

Aro Velmet Foto: Hea Kodanik

Kirjaniku- ja kunstnikupalga initsiatiiviga tundub, et kultuuriministeeriumis on vähemalt põhimõtteliselt saadud aru, et looming ei ole mitte ekstravagantne hobi, vaid aeganõudev töö, mida on raske teha kopiraitimise või ajakirjanduse kõrvalt, kirjutab New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant Aro Velmet Õpetajate Lehes.

Sama arusaam võiks nüüd jõuda ka haridus- ja teadusministeeriumini, kus juba aastaid nõutakse doktorikraadi kaitsjate arvu tõusmist praeguse ca 200 pealt umbes 300-ni olukorras, kus enamik doktorante peab ikkagi kirjutama oma väitekirju nii nagu enamik kirjanikke oma raamatuid – siis, kui töö kõrvalt juhtumisi aega jääb.

Doktorikraadi väärtusel on põhjus

Doktorikraadi väärtustatakse põhjusega: see on õppeaste, kus luuakse uusi teadmisi, kasvatatakse akadeemilist järelkasvu ja arendatakse iseseisvat kriitilist mõtlemist. Kuigi doktoriõpet on sageli peetud ülikooliõppejõudude kasvulavaks, ei pea see tingimata nii olema: doktoriõpe on hea võimalus terastele inseneridele, tarkvaraloojatele, disaineritele, ühiskondlikele aktivistidele ja kultuuri­tegelastele intrigeerivate intellektuaalsete probleemide süvendatud uurimiseks, mille jaoks turureeglite järgi toimivas erasektoris sageli ruumi ei ole; ning doktorikraadiga spetsialistid, keda on aastaid harjutatud iseseisvalt töötama ja suuremahuliste projektidega tegelema, on nõutud ka väljaspool ülikoole.

Doktorikraadiga inimeste seas on tööpuudus stabiilselt madal: 2010. aastal, majanduskriisi lõpuaastail, oli USA-s sotsiaalteaduste doktorikraadiga inimeste tööpuudus 1,5%, samas kui ühiskonnas üldiselt oli see ligi 10%. Loomulikult pole doktorikraad mingi lotovõit – tunnitasuliste õppejõudude ekspluateerimisest, karjäärivahetuse keerukustest ja doktoriõppe koormusest vaimsele tervisele on kirjutatud kümneid raamatuid; ent ühiskonna seisukohalt on selge, et hästi toimiv doktoriõppesüsteem peaks olema teaduspoliitika üks keskseid prioriteete.

Praegune süsteem on HTM-i pooletoobiste toetuste, ajutise euroraha ja ülikoolide enda improvisatsioonide najal kokku klopsitud monstrum, mis piirab doktorantide intellektuaalset iseseisvust, pikendab õppeaega ja suurendab ebakindlust. Keskne probleem, nagu ikka, on rahastamine. Doktorantidele on praeguse seisuga ette nähtud riiklik doktoranditoetus, millega käesolevast aastast käivad kaasas ka kõik põhilised sotsiaalsed tagatised: tervise- ja pensionikindlustus ning õigus vanematoetusele. Üle aastate on toetust ka natuke suurendatud. See on ainukene sissetulek, millele doktoriõppesse astuv tudeng võib enam-vähem kindel olla. Järgmisest aastast on riiklik alampalk 430 eurot kuus ehk kaheksa eurot rohkem, kui eraldatakse täiskohaga doktorandile.

Väitekiri töö kõrvalt

Pole siis ime, et praktiliselt kõik doktorandid teevad väitekirja kirjutamise kõrvalt ka tööd. Ideaalis töötatakse ülikooli juures uurimisgrupis nooremteadurina; faktiliselt tähendab see tavaliselt lihtsalt väitekirja jaoks uurimistöö jätkamist. Sel juhul probleemi justkui polekski – doktorant töötab üheksast viieni oma väitekirja kallal, saab vabal ajal puhata ja raha jääb heal juhul isegi kinos või restoranis käimiseks.

Ainult et nooremteadurite kohad moodustavad akadeemilistest töökohtadest enamikus Eesti ülikoolides vaid 4−5% ning suurem osa neist on rahastatud Euroopa tõukefondidest, mis tähendab, et tegemist pole jätkusuutliku lahendusega. Kõrghariduse liigne nõjatumine eurorahale on üleüldine probleem, aga doktorantide seisukohalt on see eriti valuline küsimus, sest tegemist on praktiliselt ainsa rahastusega, mis võimaldab doktorantidel keskenduda täies mahus oma väitekirjale.

Teiseks, kuna nooremteadurid töötavad pikaajaliselt rahastatud uurimisgruppides, mõjutab see kahtlemata väitekirjade teemavalikut. Piltlikult, kui ajaloo doktoriõppesse kandideeriv tudeng tahab kirjutada näiteks vähemusrahvuste poliitilisest organiseerimisest sõdadevahelisel ajal, vaba rahaga uurimisgrupp tegeleb aga hoopis mälupoliitikaga, siis pole ime, et see vastne doktorant avastab äkitselt endas ootamatu kire hoopis Teise maailmasõja monumentide ideologiseerimise vastu. Intellektuaalne vabadus uurimisteemat valida on doktoriõppe üks põhilisi võlusid nii tudengile, kes võiks potentsiaalselt ka mõnes paremini tasustatud valdkonnas töötada, kui ka ühiskonnale, mis väärtustab turureeglitest sõltumatut teadustööd.

Kõigile nooremteaduri kohti ei jagu

Enamiku doktorantide jaoks nooremteaduri kohti aga ei jagu: nemad leiavad rakendust kas tunnitasuliste õppejõududena, ülikooli administratsioonis või siis väljaspool ülikooli. Neist ainuke pedagoogiliselt põhjendatud lahendus on töö õppejõuna, mis annab ettevalmistuse akadeemiliseks karjääriks ja kinnistab erialaseid põhiteadmisi. Kõik muu, eriti aga töö väljaspool ülikooli, segab väitekirjale keskendumist ja pikendab stuudiumit.

Need lahendused on eriti problemaatilised sellistes valdkondades nagu ajalugu, antropoloogia või politoloogia, kus väitekirja kirjutamine nõuab kuudepikkuseid välitöid, arhiivikülastusi ja muud taolist, mida on raske sobitada õpetamise või kontoritööga. Väitekirja kirjutada täiskohaga töö kõrvalt on aga lihtsalt võimatu: ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks suutnud sellise kombinatsiooniga nominaalajaga lõpetada. Lõpuks tekitavad sellised ad-hoc-lahendused tudengites ebakindlust, millel on nii psüühilised kui ka erialased tagajärjed.

Nominaalajaga (Eestis neli aastat) lõpetamine peaks aga olema teadusasutuste ja riikliku poliitika prioriteet. Pidagem meeles, et doktoriõppesse astujatel on seljataga juba vähemalt viis aastat kõrgharidust, sageli ka mitu aastat töökogemust, mille jooksul kogutakse oskusi ja intellektuaalset küpsust. Lühidalt, doktoriõppesse astujad on reeglina vanuses 25−30, eas mil tavaliselt hakatakse abielluma ja kodulaenu võtma. Puhtalt vaimse tervise seisukohalt on vastutustundetu tudengite aastatepikkune solgutamine: järeldoktorantuuris käimine tähendab sageli välismaale kolimist, mida on lihtsam teha noorena, kui perekondlikke kohustusi on vähem, ja mitteakadeemilist töökohta leida on samuti hõlpsam nooremana. Lõpuks on ka teadustöö kvaliteet kõrgem, kui sellesse saab süveneda, selmet kogu aeg mitme ülesande vahel ümber lülituda.

Kuidas lahendas olukorra USA?

Eesti pole esimene riik, kes logiseva doktorisüsteemiga silmitsi seisab. Pärast seda, kui selgus et USA humanitaarvaldkonna doktorandid veedavad magistri- ja doktoriõppes keskmiselt üheksa aastat, võtsid paljud Ameerika riiklikud ja eraülikoolid ette põhjalikud reformid. Need koosnesid tavaliselt kolmest punktist.

Esiteks vähendati drastiliselt õpetamiskoormust. Kui varem nõuti näiteks viieaastase stuudiumi jooksul tavaliselt kolm aastat seminarijuhendamist (mille tulemuseks oli üldjuhul stuudiumi lõpmatu pikenemine), siis nüüd annavad näiteks Stanfordi ülikool, Princetoni ülikool ja New Yorgi ülikool viieaastaseid stipendiumeid üldse ilma õpetamiskohustuseta.

Teiseks suurendati drastiliselt stipendiumeid, mis on eraülikoolides nüüd USA mediaanpalgast veidi kõrgemad.

Kolmandaks motiveeriti tudengeid õigel ajal lõpetama: näiteks New Yorgi ülikool annab viieaastase nominaalaja korral kuni seitsmenda aastani doktorandile sotsiaalseid garantiisid, mis tähendab, et doktorandil on teatav paindlikkus, aga igaveseks tudengiks ta ka jääda ei saa.

Need lahendused on nii ilmselged, et tunduvad banaalsed, aga nad toimivad: doktorandid lõpetavad varem, nende väitekirja teemavalikut ei piira sunnismaisus ja neil on lihtsam naasta mitteakadeemilistele töökohtadele.

Midagi taolist võib ette kujutada ka Eestis. Kirjanikupalga mudel – Eesti keskmine töötasu kolmeks aastaks sotsiaalsete garantiidega – tundub üsna hea baas, millest diskussiooni alustada. Neljanda aasta rahastamiseks võiksid siis ülikoolid anda oma panuse; kas siis õpetamiskohustuse näol või nooremteaduritena uurimisrühmades osaledes. Kui doktorantide koolitamine on tõesti Eesti teaduspoliitiline prioriteet, siis peab doktoriõppest tegema tõsiseltvõetava karjäärialternatiivi 24-aastasele magistrikraadiga spetsialistele. Miks peaks ülikoolilõpetaja, kes võiks tööd leida Playtechis või Praxises, valima endale neljaks aastaks töö, mille eest ei maksta alampalkagi?