Jaanus Piirsalu

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Lennujaamad on ühiskondlikest kohtadest kõige paremini kaitstud. Vähemalt meile tundub nii, sest ühtegi teise rahvarohkesse kohta minnes ei pea me järgima nii palju reegleid oma käitumise ja asjade suhtes kui lennujaamas.

Julgustav on teada, et üldiselt on lennujaamad (alates turvatsooni sisenemisest) turvalised. Oktoobri lõpus Siinai poolsaarel lõhkekeha abil alla lastud Venemaa turiste täis lennuk, kus hukkus 224 inimest, oli esimene suurem terrorirünnak lennunduses 11 aasta jooksul. Viimase samasuguse eduka suurema rünnaku suutsid terroristid toime panna 2004. aastal, kui Venemaa (jälle!) kohal lasti enam-vähem samal ajal õhku kaks reisilennukit 89 inimesega pardal. Möödanikku on jäänud need ajad, peamiselt 1970ndad ja 1980ndad, mil terrorirünnakud ja kaaperdamised olid lennunduses sagedased nähtused.

Lennunduses on terrorismist niisiis laias laastus võitu saadud. Loomulikult on ohutu lendamise taga lisaks karmidele turvanõuetele ka maailma eriteenistuste efektiivne töö. Tegelikult ongi lennujaamade turvakontroll selle ohutuse kindlustamise jäämäe tipp ning eriteenistuste töö ja muud spetsiifilised tegevused kogu see suurem, veealune osa.

Terroristide sihtmärgid asuvad juba ammu mujal.

Nädalavahetustel elab üle Euroopa spordivõistluste tribüünidel omadele kaasa miljoneid inimesi, kümned miljonid inimesed käivad igal õhtul baaris, restoranis ja kontsertidel. Veel kümned miljonid sõidavad rongides ja bussides. Ja need pole ainsad kohad, kuhu pidevalt koguneb suurel hulgal inimesi.

Võrreldes lennujaamadega ei paku kõik need lõbustus- ja söömakohad, bussi- ja rongijaamad, staadionid ja muud ühiskondlikud kohad sama hästi kui mitte mingit kaitset terroristide eest. 

Kas tuleb midagi hakata ette võtma avalike kohtade turvaliseks muutmiseks? Milline on tulevik turvalisuse mõttes Euroopa suurlinnades? Kas on mõtet hakata läbi otsima kõiki staadionile, kontserdile, teatrisse, baari sisenejaid? Kas on mõtet hakata kino- ja teatripileteid müüma nimeliselt ja võrdlema neid nimega passis? Ka tulevikus peavad kõigis teatri- ja kinosaalides kohustuslikus korras olema «turvakardinad», mis etenduse/seansi ajaks alla lastakse, et terroristid ei saaks sisse tungida?

See kõik tundub keeruline ja kallis ettevõtmine, mis kohe sunnib küsima, kas sellel on üldse mõtet. Paanikasse sattumine ja liialdustesse laskumine turvalisusega seoses on ju ainult kasulik terroristidele, kes nagunii leiavad vahendi turvakontrollist mööda pääsemiseks. Keegi ei usu ju, et kotte kontrollides avastataks tõelisi terroriste.

Iisraeli kogemus näitab, et elu ise õpetab inimesi muutma oma käitumisharjumusi, kui terrorioht on reaalne. Need õppetunnid võetakse omaks järk-järgult ning kahjuks üsna vältimatult omaenda vigade hinnaga.