Andrei Kuzitškin

FOTO: Eero Vabamägi

Juhtus midagi uskumatut: kulus kõigest 17 päeva Venemaa lennuki A321 allakukkumisest Siinai kohal, kuni Venemaa eriteenistused teatasid juba ametlikult, et see oli terrorirünnak, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Varem on selliste sündmuste uurimine võtnud aega kuid ning Venemaa võimud on ainult äärmise vastumeelsusega tunnistanud, et maa langes taas terroristide rünnaku ohvriks. Kuid seekord plahvatas pomm lennukis väga erilises rahvusvahelises olukorras, mis on seotud Venemaa osalemisega Süüria sõjas.

Paljud vaatlejad pöörasid tähelepanu Venemaa presidendi Vladimir Putini kummalisele reageerimisele lennuki hukkumise uudise peale. Eksperdid ja ajakirjanikud rääkisid presidendi pikast vaikimisest. Mina ei leia selles siiski midagi imelikku, sest tunnen Vladimir Putinit piisavalt hästi. Tema reaktsiooni võib jagada nelja etappi.

Putini reaktsiooni etapid

Esiteks teatati presidendile lennuki allakukkumisest Egiptuses. Masendav, kibe, valus … Aga! Venemaal juhtub igal aastal lennuõnnetusi, sealhulgas inimohvritega. Mis teha, kui tehnika alt veab! Seepärast reageerib Vladimir Putin kurbuse ja vaoshoitusega, nagu suurriigi juhile sobilik.

Teiseks sai päev hiljem spetsialistidele selgeks, et lennuk kukkus alla pommiplahvatuse tõttu. Sellest annab tunnistust lendurite kummaline vaikimine. Ei teatatud ühestki tehnilisest probleemist, lennukirusude paiskumine suurele maa-alale ja lennu trajektoor.

Lennuk tõusis järsult kõrgemale, siis aga laskus sama järsult ja põrkas vastu maad. Seda saab seletada lennuki sabaosa eraldumisega lennu ajal. Ent eralduda saab see eelkõige plahvatuse mõjul. Ma usun, et selle teate järel tabas Vladimir Putinit raevuhoog. Avalikku reaktsiooni aga ei järgnenud. See on mõistetav: tunnistada, et Venemaa lennuk langes terroristide ohvriks, tähendab tunnistada, et Venemaa on saanud tõsise vastulöögi sõjas ISISega. Suurriigi juht ei saa seda endale lubada.

Vladimir Putin. Scanpix

FOTO: Alexei Nikolsky/AP

Kolmandaks teatati nädala pärast Vladimir Putinile, kes arvatavasti seisavad terrorirünnaku taga. Venemaa president on löödud. Ta elab erilises maailmas, kus just tema, Vladimir Putin, on kõige andekam, targem ja tugevam juht kogu maailmas, keda keegi ei suuda üle kavaldada. Kui see maailmapilt hakkab mõranema, tabab juhti hüsteeria.

Venemaa lendude täielik keelamine Egiptusse on just niisuguse valitsejahüsteeria ilming. Mõistagi, eri juhtidel avaldub see erinevalt. Seltsimees Stalin näiteks puges pärast teadet, et Hitler on rünnanud NSV Liitu, lihtsalt suvilasse peitu. Aga eks ka aeg ole muutunud.

Neljandaks toimusid 13. novembril terrorirünnakud Pariisis. Väga õigel ajal toimusid. Vaat nüüd sai reageerida A321 allakukkumisele. Venemaa ei olnud enam ainuke terroristide ohver. See tähendab, et Venemaa saab koondada kõigi maade pingutusi võitluses terrorismiga ja isegi asuda selles võitluses rinnet juhtima. Nii ka läheb.

President François Hollande kuulutab, et Prantsusmaa, Venemaa ja USA peavad õlg õla kõrval võitlema «Islamiriigiga». Putin on taas sadulas, vabaneb pingest, võib endale lubada pillata pisara terrorirünnaku ohvrite pärast ja kurjakuulutavalt tõotada, et hävitab terroristid ükskõik millises maailma nurgas. Venemaal oli juba kord nii 1999. aastal, mil pärast elumajade õhkulendamist Moskvas lubas Vladimir Putin terroristid peldikuski maha lüüa. Déjà vu.

Kes olid rünnakute taga?

Ma usun, et me ei pruugi kunagi teada saada tõde, kes pani plahvatama Vene lennuki Egiptuses. Sest tõde on väljamõeldisest hullem. Kuid versioone pakkuda ma siiski võin.

Juba vanad roomlased oskasid küsida cui prodest – kellele (on see) kasulik? Nii tulebki selgusele jõuda, millised tagajärjed võivad olla A321 plahvatamisel Siinai kohal ja kes sellest kasu saab.

Ilmselgeid tulemusi on esialgu üks: Venemaa vähendab järsult koostööd Egiptusega ja seab ohtu selle maa turismi. Asi on selles, et turism annab ligemale viiendiku Egiptuse SKTst, Venemaalt tuleb aga koguni pool kõigist püramiidide maad väisavatest turistidest. Nende arvu ränk kahanemine võib kaasa tuua majanduskriisi ja süvendada poliitilist ebastabiilsust Egiptuses. Kellel on seda vaja? Venemaal? Vaevalt küll.

Ma kahtlen vandenõuteooriates, et plahvatuse taga seisavad Venemaa eriteenistused või USA.

Venemaa alles hakkas aktiivsemalt Egiptusega sõbrustama, kirjutas alla relvamüügilepingud, hakkas investeerima nafta- ja gaasileiukohtade uurimisse Egiptuse rannavetes. Miks siis sellest niisama heast peast loobuda ja veel tuua ohvriks omaenda lennuk?

Egiptuses alla kukkunud lennuki rusud. Foto: Scanpix

FOTO: Maxim Grigoryev/Maxim Grigoryev/TASS

Kas oli see vajalik USAle? Samuti väheusutav. Jah, pärast riigipööret, mille võttis 2013. aastal ette Fattah as-Sisi, peatas USA koostöö Egiptusega. Kuid 2014. aastal valiti as-Sisi ametlikult Egiptuse presidendiks ning 2015. aasta aprillis taastas USA relvatarned ja miljarditesse dollaritesse ulatuva abi. Mingit kriisi Ameerika-Egiptuse suhetes küll ei paista.

Iraan

Kuid piirkonnas on siiski riik, mis peab Egiptust oma konkurendiks. See on Iraan. Egiptuse ja Iraani suhete ajalugu on täis dramaatilisi hetki. Kahe riigi suhted katkesid 1980. aastal peagi pärast islamirevolutsiooni võitu Iraanis. Teheranis võimule tulnud islamifanaatikud ei andestanud Egiptusele Iisraeli diplomaatilist tunnustamist. Nii jäi Egiptus ainsaks araabia maaks, millel polnud Iraanis saatkonda.

Iraani ja Egiptuse suhted paranesid järsult pärast seda, kui Kairos tuli 2012. aastal võimule Muhammad Morsi, terroristliku organisatsiooni Moslemi Vennaskond juht. Sama aasta aprillis nimetas Iraan ametisse saadiku Egiptuses. Augustis külastas Egiptuse president Muhammad Morsi Iraani ning võeti vastu otsus taastada kahepoolsed diplomaatilised sidemed.

Esimest korda üle pikkade aastate määrati ametisse Egiptuse saadik Iraanis. Sel ajal käis Morsi kutsel Kairos ka Iraani president Ahmadinejad. Läbirääkimisi temaga varjati isegi Egiptuse eriteenistuste eest. Vahetult pärast seda tuli korraldus lubada maale 200 000 Iraani «turisti».

Iraanlased pidid aitama Egiptusel luua eriteenistuse võitluse tugevdamiseks Iisraeliga. Kohe seejärel algasid rahvarahutused, mis lõppesid sellega, et võimu võttis enda kätte as-Sisi, Morsi aga pisteti trellide taha. Nii õnnestus Egiptuse eriteenistustel läbi kukutada Iraani salaplaanid.

Spionaažisüüdistuse raames pandi Morsile ja tema kaaslastele süüks koostööd Palestiina rühmitusega Hamas ja Liibanoni šiiitliku rühmitusega Hizb Allah eesmärgiga korraldada terrorirünnakuid Egiptuse territooriumil. Iraan reageeris väga teravalt oma liitlase kõrvaldamisele ja mõistis hukka Morsile langetatud surmaotsuse.

Iraani usujuhtidele on Egiptuse uus president as-Sisi üks kurjemaid vaenlasi. Ta rikkus ära Iraani kava luua Lähis-Idas šiiitlik «poolkuu». Iraan on hingepõhjani huvitatud tema kõrvaldamisest. Lisaks soovib Iraan pärast sanktsioonide eemaldamist saada piirkonna peamiseks lääne investeeringute saajaks ja suurimaks Venemaa sõbraks.

Loomulikult ei rahulda Iraani sugugi ka Egiptuse sõjaline tugevnemine, eriti pärast kahe kopterikandja ostmist Prantsusmaalt. Pealegi pole ju Iraanil ühtegi kopteri- ega lennukikandjat, küll aga on rikkalikud nafta- ja gaasileiukohad merepõhjas.

ISIS või Hezbollah?

Just Iraani on nimetatud peamiseks mootoriks, mis tõukas Venemaa osalema Süüria konfliktis. Sel aastal on Moskvas viibinud arvukad Iraani sõjalised delegatsioonid, mis suutsid veenda Venemaa juhtkonda vajaduses toetada Assadit, kes on aga kõigest Iraani marionett. Iraani-Venemaa sõprusele on Egiptus suureks takistuseks. Mistõttu ta otsustati mängust välja lükata.

Lennukiplahvatuse korraldamiseks on vaja professionaale. «Islamiriigi» ridades on võitlejaid palju, aga väga vähe professionaalseid diversante ja pole ka võimsat luureteenistust, mis suudaks plaanida nii mastaapseid operatsioone. Seevastu on selliseid professionaale küllaga Hezbollah ridades, mille teatavasti lõi ja mis seniajani allub Iraani peamisele sõjalis-poliitilisele jõule, Islamirevolutsiooni Kaitsjate Armeele. Iraani luureteenistus on aga üks maailma võimsamaid.

Egiptuses alla kukkunud lennuki rusud. Foto: Scanpix

FOTO: Maxim Grigoryev/Maxim Grigoryev/TASS

Osa Liibanonist kontrolliv Hizb Allah on omakorda tihedalt seotud Egiptuse Moslemi Vennaskonnaga. Nii ongi vaid vähese korraldamise asi, kuidas toimetada pomm Siinaile ning agentide abil Sharm el Sheikhi lennujaama töötajate seas lennuki pardale. Tõenäoliselt kinnitati see lennuki külge kütusepaakide lähedusse viimaste täitmise ajal.

Pomm purustas lennuki ning Venemaa-Egiptuse suhted. Pomm sütitas terrorirünnakud Pariisis ja muutis kardinaalselt olukorda Lähis-Idas. Nüüd on Iraani peamisest vaenlasest Islamiriigist saanud Euroopa, Ameerika ja Venemaa ühise kättemaksu objekt. Mis võiks Iraanile veel paremini sobida?

Ma olen juba varem kirjutanud, et Vladimir Putin keetis Süürias paraja supi kokku. Nüüd käitub Venemaa sel maal nagu elevant portselanipoes. Iga ettevaatamatu samm toob kaasa uusi purustusi. Välja rabelda sellest surmalõksust on ent keeruline. Kõige hirmsam on aga see, et tasapisi muutub kogu maailm portselanipoeks, kuhu Iraani ajatollad lükkavad sisse üha rohkem elevante.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.