Tartu rikkus on pargid. Tartu uue ja vana linnasüdame lahutajaks on pargid. Ühendajaks ka. Tartu häda on piisava hoolitsuseta pargid. Viimase sõja suurte purustuste meenutajad Tartus – ikka pargid.
Jüri Saar: kauneim linn ja pettumuste summa
19. november 2015, 17:20
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd, mil Tartus on juba viis aastat käinud arutelu selle üle, milline peaks olema linnasüda, kuidas kavandada kesklinna üldplaneeringus linnakeset nii, et see meeldiks omadele ja külalistele, soodustaks äri ja kultuuri, oleks mõnus töökeskkond ja elukoht, on tüliõunaks ikka pargid. Hiljutisel puuistutamise üritusel kinkis tuntud kodanikuaktivist linnapeale suisa kirve ja hoiatas teda puude kallale minemast.
Kui Raimond Valgre sõjapäevil lõi «Tartu marsi», oli tal silme ees sootuks teistsugune linn kui neil lauljatel, kes viimasel Tartu laulupeol laulsid, et kauneim linn on Eestis Tartu. Valgre Tartut on alles paiguti, sõjaeelne linnasüda hävis kvartalite kaupa. Linnasüda on hõre. Töökohad on pigem mujal, äri käib pigem mujal, elatakse pigem mujal.
Sõjas hävisid kaubahoov, mille kohal on park, nagu ka selles kõrvalkvartalis. Hävis hoonestus Vanemuise ja praeguse kaubamaja asukoha vahel, seal on park.
Hävis holmil, Atlantise ümbruses, seal on park.
Tegelikult ju nende pargialade taashoonestamise üle käibki vaidlus. Suurema osa kavandatud uushoonestuse puhul vaidlust ei ole. Ütelda, et kõik tartlased on vastu, pole kahtlemata õige. Väga palju on neid, kelle meelest sõjas tühjaks jäänud alade taashoonestamine pole mitte üksnes hea, vaid lausa vältimatult vajalik. Leidub neidki, kelle meelest võiks uusi maju kavandada julgemaltki. Rohkem ja kõrgemaid.
Mitte ainult viimase aja, vaid viimaste aastate diskussioonidest, mis Tartu käekäigu üle on peetud, kumab paraku läbi, et kuigi südalinnas on võrdlemisi palju ehitatud, ei ole see aidanud luua uut ja mõnusamat linnakeskkonda.
Plasku ja Tasku piirkonda on nimetatud pigem ebasõbralikuks. Kaubamaja kohta halvasti ütlemine on kõigest harvemaks jäänud. Uue valmiva kaubamaja kohta on juba kurtmist, et ebatartulikult suur, jälle terve kvartal.
Mõnusat linnakeskkonda on ehk keeruline kirjeldada, kuid igaüks tunneb kõhklematult ära, kus tal on mõnus juua tass kohvi või õhtupäikeses lugeda ja kus pole. On üpris tõenäoline, et vastuseisu pargialadel ehitamisele süvendab varasemate pettumuste summa. Uskumatus, et ehitamine loob mõnusama keskkonna. Planeerimise etapis pole ka ju võimalik näidata, milline täpselt see või teine maja tuleb. Mis on see uus riigimaja? Kas saame olla uhked uue konverentsikeskuse üle?
On veel üks probleem. Ühe argumendina kõnealuste pargialade hoonestamise poolt kõlavad väited, et need on vähe kasutuses, väheatraktiivsed ja eeskätt läbikäigukohad. Tartu linn pole kuigivõrd panustanud nende parkide ligitõmbavamaks muutmisse. Plaanitud uushoonestuse puhul on keeruline öelda, kas ehitus üldse algab või millal algab. Samas on keeruline põhjendada kulutusi parkidele, mis on «kohe» kadumas. Mure nende parkide pärast jääb.