Anu Toots: kuhu kadusid erakondade ideoloogiad?

Anu Toots Foto: Toomas Huik

Põhimõttelise platvormi puudumine lubab parteidel vaimselt vegeteerida ja loota, et poliittehnoloogid teevad olulistel hetkedel oma töö. Eks natuke on siin ka hirmu, et väga selge maailmavaateline programm võib osa toetajaid eemale peletada, kirjutab politoloog Anu Toots.

Kuuldusi poliitiliste ideoloogiate surmast on levitatud kaua, Fukuyama omaaegne bestseller «Ajaloo lõpp ja viimane inimene» (1992) andis neile seisukohtadele omamoodi teadusliku legitiimsuse. Eestiski ei kasutata parteide edu või ebaedu seletamiseks ideoloogiatest tuletatud tegureid, vaid mõnda äsjast sündmust või konkreetse poliitiku tähelepanu äratanud tegu. Ka eesseisvate Keskerakonna juhi valimiste puhul ei arutata üldsegi selle üle, kas kandidaadid seisvad ka ideoloogiliselt erinevatel positsioonidel.

Ehk polegi ideoloogiatel enam tänapäeva demokraatias kohta? Kuigi õpiku järgi peaks parteid esindama just erinevaid ideoloogilisi platvorme, tundub paljudele, sh erakondadele endile, et ilma on mugavam.

Jutt sellest, et kõik parteid on ühte nägu; et me elame kartelliparteide ajastul, mil parteidevaheline suhtlemine on tähtsam kui oma valijaskonna kuulamine, on erakondadele mitmeski mõttes meele järele.

Selget ideoloogilist seisukohavõttu on välditud mujalgi kui Eestis. Vene tipp-poliitik Sergei Markov tegi islamistide terrorirünnakute foonil ettepaneku sõlmida läänega Ukraina suhtes «kokkulepe».

Esiteks on valijatel sedasi raskem aru pärida ja ka aru saada, miks ühes või teises poliitikavaldkonnas just niisuguseid otsuseid tehti. Poliitiline ideoloogia oleks see väärtuspõhine raamistik, mis teeb ühed otsused vältimatuks, teised soovitavaks ja kolmandad vastuvõetamatuks. Teisiti öeldes kujundab poliitiline ideoloogia «õigustatud ootused» tulevase poliitika suhtes.

Ideoloogiaraamistiku kõrvaleheitmine viib tegevuse seletamise asendusargumentideni nagu «säilitada erakonna ühtsus» või «eelarve tasakaal» hinda seejuures küsimata.

Keskerakonna ideoloogia

Teiseks lubab põhimõttelise platvormi puudumine parteidel vaimselt vegeteerida ja loota, et poliittehnoloogid teevad olulistel hetkedel oma töö. Eks natuke on siin ka hirmu, et väga selge maailmavaateline programm võib osa toetajaid eemale peletada. Seda on hästi märgata Keskerakonna siseheitlustes, kus keegi võimupretendentidest ei söanda avada oma ideoloogilist platvormi. Aga sellist poliitilist ideoloogiat nagu savisaar(ism) või simson(ism) ei ole olemas, vähemalt praegu mitte.

Aeg-ajalt on pakutud, et Keskerakonna ideoloogia on sotsiaalliberalism; kuuluvad nad ju ka europarlamendis liberaalide sekka. Paraku leiab otseseid seoseid sotsiaalliberalismi ja Keskerakonna vahel üpris kaugest minevikust.

Aastal 2004 kirjutas Peeter Kreitzberg Postimehes loo «Milleks Eesti Vabariigis sotsiaalliberalism?» andes küsimusele ka selged vastused. On tähelepanuväärne, et samal aastal lahkus Kreitzberg Keskerakonnast.

Keskerakonna valimiskampaaniad on aga aastatega muutunud üha apoliitilisemaks ja üha selgemini olmeprobleemidele sihituks. See sobib hästi nende valijaskonnale, kelle jaoks nn bread-and-butter issues on tähtsamad kui suured ideoloogilise narratiivid.

Öeldu kinnituseks tasub meenutada, et 2007. aasta riigikogu valimistel seljatasid Reformierakond ja IRL oma summarse häältesaagiga Keskerakonna kahes Tallinna vene valijate dominandiga piirkonnas. Majandusbuum oli haripunktis ning see andis teenimatud trumbid paremparteidele. Pronksiööni oli tollal jäänud alla kahe kuu.

Selget ideoloogilist seisukohavõttu on välditud mujalgi kui Eestis. Vene tipp-poliitik Sergei Markov tegi islamistide terrorirünnakute foonil ettepaneku sõlmida läänega Ukraina suhtes «kokkulepe». Selle üks punkte paneb ette tuua Kiievis võimule «normaalne tehnokraatide valitsus».

Kristlik-demokraatlik ideoloogia

Teisest maailmasõjast räsitud Euroopa jaoks loodi kristlik-demokraatlik ideoloogia, mis pidi pehmendama natsionaalsotsialismi ja kommunismi kokkupõrkest tekkinud üldist vastikust poliitiliste ideoloogiate vastu. See keskklassile mõeldud apoliitiline ideoloogia osutus väga edukaks, millest annab tunnistust CDU sagedane võimulolek Saksamaal.

Kantsler Merkel on oma partei väärtuspõhimõtteid hästi välja kandnud ja mõned politoloogid leiavad, et just tehnokraatlikkus ja ideoloogiliste seisukohavõttude vältimine on aidanud Saksamaal edukalt ellu viia raskeid heaoluriigi kärpeid, mis näiteks Prantsusmaal ei taha kuidagi õnnestuda. Ent nii nagu Francis Fukuyama, nii peab ka Angela Merkel põgenikekriisi valguses tunnistama, et ajaloo lõpp pole siiski saabunud ning inimene pole lihtsalt tööjõud, mis Saksa majandusele ära kuluks.

Kui rahulikel aegadel võivad poliitilised ideoloogiad olla uinunud olekus, siis ajaloo pöördepunktidel tõusevad need taas päevakorrale. Suutmatus või tahtmatus ennast positsioneerida hakkab tasapisi hävitama partei toetajaskonda (nii nagu IRLi toetajaskond väheneb EKRE populaarsuse samaaegse tõusuga). Alternatiivne arengutee on see, et ideoloogiaid ei äratatagi ellu ning toetus ühele juhile ja ühele erakonnale muutub mõtestatud valikute asemel usu küsimuseks.