Ajakirjanik Ene Pajula

FOTO: Tairo Lutter

Mammi mäletab Savisaart alates aastast 1976, kui too oli õpilasmaleva komissar. Tollest ajast saadik on ta tema elukäiku tahes-tahtmata jälginud – Savisaarest on tõesti olnud raske mööda vaadata. Nii et ühel kaunil õhtupoolikul mõni aeg tagasi arutas ta oma sõpradega, kus mujal kui köögilaua ääres, et huvitav küll, kes siis nüüd järgmisena Savisaare eest rongi alla viskub?

Tellijale Tellijale

Ja nad jõudsid järeldusele, et kui üldse keegi, siis võib see olla Siret Kotka, kuigi mammi sellesse isegi väga ei uskunud. Lihtsalt talle tundus, et need ajad on möödas. Aga läks paar päeva mööda ja mis selgus? Savisaare puhkusereisi Hispaaniasse ei olegi kinni maksnud ärimees Kofkin, vaid Siret Kotka. Kui tubli temast! Nii ennastsalgav ja isetu jätta selles olukorras enda pärast muretsemata, sest kas ta ikka oleks Savisaare toetuseta riigikokku pääsenud?

Ja nüüd valitseb oht, et kapo kvalifitseerib Sireti heateo vastuteeneks. Muidugi pole see kapo asi, kes kellega elab, aga milline härrasmees, ja mis põhjusel ometi, laseb daamil oma arveid maksta. Ent kui tegemist on rahvuskangelasega, siis talle on juba ette kõik lubatud ja andeks antud. Siret on muidugi kinnitanud, et ei, nad ei ela koos, et tema on kõigest Hundisilma virtin. Tõesti imetlusväärne, kuidas Siret oma pingelise riigikogu töö kõrvalt vabatahtliku abilisena Hundisilmal toimetab. Ega ta selle eest ometi palka küsi?