Jaan Järvik

FOTO: TTÜ

Tehnikaülikoolis käib suhteliselt kitsas ringis avalikkuse eest küllalt varjatult ettevalmistus põhjalikeks muudatusteks. Samas pole praegust olukordagi veel korralikult analüüsitud, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Jaan Järvik. 

Järgnevad mõtted sündisid esmalt üle 15 aasta tagasi, mil tuli osaleda teaduskonnas instituutidevahelise raha jagamises.

See ebameeldiv kogemus sundis otsima põhjuseid, miks kõik toimub nii. Need mõtted said koos Kuno Jansoniga kirja pandud artiklis «Lootust on – vanker ei ole päris kraavis» [Eesti hariduse ja teaduse arenduskontseptsiooni täiustamise võimalikkusest. Tallinna Ülikoolid. 2000. lk 14 – 23].

Eesti haridus- ning teaduskorraldus ei armasta endiselt revisjoni ja lähteolukorra analüüsi ja selget riiki toetava arengueesmärgi püstitust ning vajalikke samme eesmärgi saavutamiseks.

Aeg on edasi läinud. Eesti haridus- ning teaduskorraldus ei armasta endiselt revisjoni ja lähteolukorra analüüsi ja selget riiki toetava arengueesmärgi püstitust ning vajalikke samme eesmärgi saavutamiseks.

Täna käib tehnikaülikoolis üsna kitsas ringis, avalikkuse eest küllalt varjatult, kõva ettevalmistus olemasoleva ülesehituse põhjalikuks muutmiseks. Selle kattevarjuks koostatakse arengukava, kus puudub lähteolukorra hinnang, hea ja halva väljatoomine, konkreetne eesmärk on aga muinasjutuline visioon – olla nagu Põhjamaa ülikool.

Mis riistapuu see on, jääb selgusetuks. Puudub selge lõppeesmärk. Vajalikud sammud selle saavutamiseks. Puudub inimene, kes oma pea pakule paneks, kui kümne aasta pärast võib-olla selgub, et olukord on võrreldes 2015ga oluliselt halvem.

Kuid maakeeli võiks tehnikaülikooli arengukava eesmärgi sõnastada nii: «Olla Eesti rahva teeninduses olevaks tehnikakõrghariduse ja -teaduse kantsiks, mille lõpetajad on laiapõhjalise, loova haridusega insenerid ja noorteadlased, kes on suutelised arendama Eesti majandust ning olema kõrgtehnoloogilise tootmise ja originaalse väljundiga väikeettevõtete loojate ja arendajatena majanduse arengumootoriks.»

Kas ülikooli arengukaval on mõtet jätkusuutliku Eesti arengukavata?

Tehnikaülikooli lähteolukorda ei saa vaadata lahus Eesti arengu lähteolukorrast. Eesti on edukalt üle elanud siirdeprotsessi, mille käigus on toimunud suured muutused nii kultuuri kui ka majanduse vallas. Vabaturumajandusliku enesekeskse elulaadi edusammud on tekitanud põhjendamatut rahulolu, mistõttu pole üleriigilist nägemust, kuidas tagada Eesti jätkusuutlik areng ka tulevikus.

Planeeritakse valimistsüklite lubaduste ja eelarveaastate kaupa. Pikema perioodi analüüs, parteideülesed võtmekokkulepped ja neile tuginev arengukava puuduvad.

Planeeritakse valimistsüklite lubaduste ja eelarveaastate kaupa. Pikema perioodi analüüs, parteideülesed võtmekokkulepped ja neile tuginev arengukava puuduvad. Ei arvestata, et jätkusuutlikku arengut suudavad tagada keskeri õppeasutuste ja ülikoolide lõpetajad – laia silmaringiga haritud, aktiivsed ja loomingulised spetsialistid.

Nad on Eesti peamine vara, kelle abil on võimalik tagada, et majandus oleks konkurentsivõimeline. Ei ole teadvustatud, et häid lõpetajaid suudavad ette valmistada vaid eetilised, põhjalike teadmistega, oma eriala armastavad õppejõud, kes selle armastusega nakatavad ka õppureid. Et omada põhjalike teadmisi, olla kursis valdkonna uuemate teadustulemustega, peab õppejõud ise ka pidevalt tegelema teadustööga. 

Kahjuks valitseb aga Eesti ülikoolides ebakindel töömeeleolu. Iga aastaga väheneb asutusele omane väärikus ning asutuste ja üksuste vaheline koostöövalmidus. Suurenevad sarnase ameti ja ülesannetega töötajate palgalõhed. Töötasustamine pole läbipaistev. Pidevalt on suurenenud õppe- ja teadustööga mitteseotud töötajate arv. Nende kavala nimetusega bürokraatlike ametikohtade töötajate reaalne tugi õppejõududele ja teadustöötajatele on minimaalne. Ülikoolis töötamise lugupeetavus ja mõjukus vähenevad. Neid nähteid süsteemselt ei analüüsita ega kavandata olukorda muutvaid meetmeid.

Rida loetletud ilmingute algpõhjusi tekitatakse väljaspool ülikoole.

Rida loetletud ilmingute algpõhjusi tekitatakse väljaspool ülikoole. See on laias laastus peidus kõrghariduse ja teaduse reformimis- ning rahastamissüsteemis, selles, et puudub Eesti pikaajaline jätkusuutlikkuse strateegia ning pole määratud kõrghariduse ja teaduse osa selle strateegia täitmisel.

Sündmustega maailmas ja Euroopa Liidus kaasneb oht, et Euroopa Liit võib sattuda sügavasse kriisi, kus varasemad kavad ja kokkulepped enam ei toimi. See võib järsult muuta Eesti hariduse ja teaduse olukorda. Jääb üle loota, et seda ei juhtu, kuid Eestil peaks olema selge nägemus, kuidas olla jätkusuutlik, kui meil tulevikus enam ELi rahastust pole ja meie tööstuse kasum on allhangete suure osakaalu tõttu väike.

Aeg analüüsiks

Sellises olukorras on ülim aeg põhjalikuks revisjoniks ja lähteolukorra analüüsiks. Ohusignaalina Eestile peaks mõjuma arenenud suurriigi Jaapani jätkusuutlikkuse tagamiseks kavandatud sammud. Jaapan otsustas sulgeda 86 ülikoolis sotsiaal- ja humanitaarteaduste õppesuunad ja asendada need valdkondadega, mis teenivad paremini ühiskonna vajadusi.

Eesti nii karmilt käituda ei või, kuid otsuste kavandamiseks on otstarbekas hinnata erinevate valdkondade lõpetajate panust Eesti kultuurile ja majanduse arengule, nende osa riigikassa täitmisel.

Teine väga oluline näitaja on, kui palju ülikoolide lõpetajaid asub tööle ja töötab seejärel oma erialal. Kui palju lastakse välja töötuid, kellest suur osa on siiani maandunud riigiametnikeks, kellel seal tööks vajalik kogemus ja teadmised puuduvad. Kui erialal töötajate protsent on väike, siis tõenäoliselt puudub nende pidev koolitusvajadus.

Täiendavaks arengupiduriks on olukord, kus noorte kõrgete riigiametnike nõunikeks on samuti noored kogemusteta nõunikud.

Täiendavaks arengupiduriks on olukord, kus noorte kõrgete riigiametnike nõunikeks on samuti noored kogemusteta nõunikud. See raskendab Eestile vajalike strateegiliste arenguotsuste kavandamist ja teostamist.

Eesti elu pidurdab ka Eesti huvidest mittelähtuv haridus- ning teaduskorraldus. Ületähtsustatakse suvalist kõrgharidust ja suvalisi teadusuuringuid. Kergekäeliselt asendatakse eestikeelset õpet ingliskeelsega. Õigeks loetakse kõrghariduse ja teaduse stiihilist vohamist, riiklikku suunamist valeks. Nii on esmatähtis teaduspublikatsioonide arv, nende ärakasutamine on võõras mure.

Riiklik korraldus toimib haridusministeeriumi ja Eesti Teadusagentuuri kaudu. Usinalt tegutseb suur ametnike armee, kõik ülikoolide õppejõud ja teadustöötajad on pandud ilma väikseimagi rahastamisgarantiita rahataotlusi koostama. Kõigi valdkondade rahataotlusi hindab 13-liikmeline hindamisnõukogu. Nõukogu pole võimeline kõigi valdkondade töödele asjatundlikke hinnanguid andma. Kaasatakse väliseksperdid, kelle asjatundlikkus ja erapooletus pole alati tagatud.

Kõigi valdkondade teadusraha on pandud nii-öelda ühte patta. Raha jagatakse sealt (väidetavalt) eksperthinnangu pallide alusel, kusjuures pingerida on ühtne kõikide valdkondade jaoks. Kahjuks sõltub tulemus ka 13 nõukogu liikme taustast. Ülikoolidele pole lõpptulemus etteennustatav. Lõpuks on riik välja valinud olulised teadussuunad ja vastutusvaldkondade nime all ülikoolide vahel ära jaganud.

Eestis on kasutusel erinäoline, rahvusvahelistest erinev, valdkondade klassifikatsioon. Selle suurim «saavutus» on Eesti elu edendavate tehnikateaduste peitmine pealkirja «Loodusteadused ja tehnika» alla väikese vihjega, et teadusega pole seal tegu.

See on võimaldanud minimeerida tehnikateadlaste sõnaõigust teadusraha jagamisel. Võib arvata, et selline korraldus on Eesti ülikoolides peamiste negatiivsete ilmingute tekkepõhjuseks.

Mida peaks teisiti tegema?

Osa teadusrahast (umbes 50 protsenti) tuleks ülikoolidele jagada koos õppetöörahaga vastavalt vastutusvaldkondadele. Teine osa võiks jääda projektipõhiseks – jagamine toimuks üleülikoolilise või alavaldkonna konkursi alusel. Siis oleks õppe- ja teadustöö järjepidevus vastutusvaldkonnas tagatud ka juhul, kui uurimisprojekti rahastamise taotlus järjekordselt rahuldamata on jäetud.

Seoses tehnikateaduste erilise kohaga Eesti jätkusuutlikkuse tagamisel tuleks senist tehnikateadustele eraldatava raha osakaalu suurendada. Ülikoolid saavad jätkusuutlikkuse probleemi lahendada, kui põhirõhk pööratakse haridusele.

Teadusuuringuid võib teha ka ülikooliväliselt, kuid siis tuleks mitte piirduda ainult teadusartiklite publitseerimisega nagu seni, vaid tuleks käivitada ka ülejäänud tegevused tootmiseni välja.

Teadusuuringuid võib teha ka ülikooliväliselt, kuid siis tuleks mitte piirduda ainult teadusartiklite publitseerimisega nagu seni, vaid tuleks käivitada ka ülejäänud tegevused tootmiseni välja. Kui mõni etapp jääb läbimata, siis jääb kaup müümata ja riigil raha saamata. Senine teadusraha jaotamissüsteem Eesti majanduse arengu toetamisel on olnud läbipaistmatu ja ebatõhus. Panustamine Eesti tööstuse ja majandusega väga nõrgalt seotud «tippteadusele» on tupiktee.

Tähtis on tõsta riigi ülikoolid sulaseseisust peremeheks, kellel on kindlad kohustused, rahakott kohustuste täitmiseks ja vastutus oma valdkonna hea käekäigu ning sisekliima eest. Olemasolev äärmiselt ebastabiilne ja ettearvamatu rahastussüsteem ei võimalda neid ülesandeid täita. Selle teostamine eeldab revisjoni andmeid, ekspertkogu analüüsi ning ettepanekute koostamist, avalikku arutelu ja nende lõplikku sõnastamist. Järgnev rahvahääletuse heakskiit tagab pikaajalise, otse riigikassast igale ülikoolile kindla protsendiga rahastusosa eraldamist kogu ülikooliharidusele ja -teadusele riigieelarvest eraldatavast iga-aastasest summast.

Iga ülikooli oma rahakott soodustab ülikoolis heaperemeheliku elukorralduse kujundamist ja vahepeal kaotsiläinud väärikuse tagasitoomist.

Ülikooli sees alavaldkondade vahel raha jagamisel saab lähtuda õppetöö mahust, millele lisanduks iga õppejõu ametikohaga kaasnev teadustöö raha. Iga ülikooli oma rahakott soodustab ülikoolis heaperemeheliku elukorralduse kujundamist ja vahepeal kaotsiläinud väärikuse tagasitoomist. Õppe- ja teadustööd tegeva õppejõu valiku- ja hindamisalused täpsustavad ja kasvatavad õppejõu kindlustunnet, et kogu südamega pühenduda laia silmaringiga, loovate lõpetajate ja teadlaste ettevalmistusele, kelle kanda on tulevikus Eesti hea käekäik.

Kui loobuda eeltoodud soovitustest ja jätkata vanaviisi, siis loetletud negatiivsed ilmingud süvenevad. Vabastades ülikoolid ülemäärasest projektitamisest, tagades õppejõududele viljaka töö tegemiseks tingimused, saavad ülikoolid keskenduda Eesti rahvale ja riigile vajalike spetsialiste ettevalmistamisele.