Marti Aavik: parim patriotism

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits / Postimees

Eesti poliitikud on üheskoos tegemas suurt viga. Räägin riigieelarvest, mis kava järgi peaks olema riigikogus teisel lugemisel täna kell 14. Täpsemalt lõigust, mis määrab, kui palju annab Eesti riik järgmisel aastal raha teadusele ja innovatsioonile.

Jääb sügavalt arusaamatuks, kuidas on võimalik loota tohutut edenemist ja arengut ning sellest jutlusi pidada, kui arenguvõimaluse alusmüüri arvelt popslikult koonerdada tahetakse. Tänase lehe arvamusküljel kirjeldab akadeemik Margus Lopp, kuidas on stagneerunud professorite baaspalgad – sel aastal ületab see Eesti keskmist kõigest poolteist korda. Kui seda kõrvutada summadega, mida makstakse otse ülikoolist tulnud PR-tegelastele ministeeriumides, hakkab häbi. Ootus on, et tegu oleks oma eriala ja Eesti ühiskonna veduritega, aga maksta me selle eest miskipärast ei taha.

Sellise suhtumisega võibki karjääripoliitikute uus põlvkond jääda imala näoga jutlustama edust ja uuendustest, mis on loodud enne neid. Tuleviku osas jääda aga lootma imedele. Miskipärast ei usu ma imesid tulemas, kui amps ampsu haaval vähendatakse nende lootust ja usku, kes tegelikult peaksid imesid korda saatma.

Tahaks Eesti kodanikuna näha, et meie otsustajad on valmis tõusma erakondlikest ja päevapoliitilistest huvidest ning riugastest natuke kõrgemale. Tahaks näha kasvõi valmisolekut võtta see suhteliselt väike risk, et kulutame maksumaksja raha tõesti ühe sajandiku jagu meie SKTst teadusele ja arendusele – lihtsalt julgege täita lubadus, mille riigikogu ise alles hiljuti andis. Õlgu kehitada ja öelda, et ega Eestis arengukavad ei tähendagi eriti midagi... Eriti narr on seda vaadata mitmeid aastaid järjest ja lugeda riigieelarve seletuskirjast ühelt poolt suuri sõnu ja eesmärke ning teiselt poolt ridade viisi arve, mis on väiksemad kui sellel aastal. Võib-olla mõni neist peabki igati põhjendatult väiksem olema, ent vast siiski mitte enamik…

Miskipärast ei usu ma imesid tulemas, kui amps ampsu haaval vähendatakse nende lootust ja usku, kes tegelikult peaksid imesid korda saatma.

Kõige halvem on just hoiaku muutus, mis koalitsiooni ühisloomingust välja paistab. Eesti kultuurikoe lõimedes on mu meelest sügavalt sees nii usk sellesse, et haridus on tähtis, kui ka oma vaimueliidist lugu pidamine. Kas see hakkabki kaduma kogu ühiskonnas või on tegu vaid praeguse koalitsiooni omavaheliste eelarveriugastega? Kurvad oleksid mõlemad vastused.

Veetsin nädalavahetuse Tartus. Seltskonna ning ettevõtmise spetsiifikast tulenevalt nägin noorte teadushimuliste veenvat patriotismi – selget soovi tegutseda oma maa ja rahva hüvanguks. Ja kaugeltki mitte edevat kihku plärtsatada oma kaasmaalastele üleolevalt, et küll te olete ikka võrreldes meiega lollid. Sama patriootlikku vaimsust kogen põgusatelgi kokkupuudetel meie akadeemikute ja tippteadlastega. Riigi summaarse panusega koonerdades antakse aga kõigile negatiivne sõnum.