Viimasel ajal on sõnavõttudes ja raportites kõlanud väiteid, et meie siin Eestimaal, väikesed nagu me oleme, ei ole võimelised endale väga paljudel aladel tipptegijaid koolitama, teadusetippude vallutamiseks või muude suurteks tegudeks ette valmistama. Soovitatakse hädaga tipptegijad kalli raha eest sisse osta.
Oleme ikka olnud uhked oma erakordsuse üle: nii väike rahvas ja suudame luua oma kultuuri, sh tehnilist ja teaduskultuuri. Kas enam siis nii pole? Mis on juhtunud? Millal? Kuidas me selleni jõudnud oleme? Kas on ainuõige sellest probleemist tulenev tegutsemissoovitus?
Kõrgel tasemel tegijate puuduse all näivad kannatavat eriti ülikoolid, kus professorite konkursisõelale tihti midagi tummist ei jäägi.
- Põhiline vahe töötamisel USAs ja Eestis on erinevus akadeemilise persooni ühiskondlikus positsioonis. USAs hinnatakse sind kui isiksust, kes on teinud iseenda arengu nimel järjekindlat pingelist vaimset tööd. Seal tehakse kõik, et saaksid maksimaalselt oma tööle keskenduda. Hoitakse kokku sinu kõige kallimat vara – aega. Ühiskondlik prestiiž väljendub loomulikult ka palgas.
- Soomlased ja rootslased kadestavad meid eestikeelsete kõrgkooliõpikute pärast. Eestikeelsest õppe loobumise eest maksab teaduskultuur ja laiemalt eesti kultuur kõrget hinda!
- Investeeringu iseenda arengusse peab tegema igaüks ise. Seda tehakse aga vaid siis, kui on võimalik end realiseerida edasises karjääris. Vastasel juhul kaotame oma andekad inimesed, rahvusliku teadus- ja tehnikakultuuri ja üldse võimekuse püsida ja areneda iseseisva riigina. Ainult «varjaagide» toel edukas areng võimalik ei ole.