Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2245133t1hf41f.jpg)
Juba järgmisel nädalal arutab valitsus Gunnar Oki koostatud raportit ülikoolidest. Akadeemik Margus Lopp kirjutab, et ei raportis pakutud välisõppejõudude kutsumine ega meie noorte välismaale saatmine ole universaalselt hea lahendus, kui meie andekatel noortel puudub kodumaal ahvatleva akadeemilise karjääri võimalus – nii palk kui prestiiž on madal.
Viimasel ajal on sõnavõttudes ja raportites kõlanud väiteid, et meie siin Eestimaal, väikesed nagu me oleme, ei ole võimelised endale väga paljudel aladel tipptegijaid koolitama, teadusetippude vallutamiseks või muude suurteks tegudeks ette valmistama. Soovitatakse hädaga tipptegijad kalli raha eest sisse osta.
Oleme ikka olnud uhked oma erakordsuse üle: nii väike rahvas ja suudame luua oma kultuuri, sh tehnilist ja teaduskultuuri. Kas enam siis nii pole? Mis on juhtunud? Millal? Kuidas me selleni jõudnud oleme? Kas on ainuõige sellest probleemist tulenev tegutsemissoovitus?
Kõrgel tasemel tegijate puuduse all näivad kannatavat eriti ülikoolid, kus professorite konkursisõelale tihti midagi tummist ei jäägi.
3 mõtet