Erkki Bahovski: miks ma usun Euroopasse

Erkki Bahovski Foto: Tairo Lutter

Üleeilses ajalehes The Boston Globe tõmbab mõjukas ajaloolane Niall Ferguson (eesti keeles näiteks tema «Maailmasõda») paralleele Pariisi tragöödia ja Rooma esimese rüüstamise vahel 410. aastal pKr. Ferguson tsiteerib oma kolleegi Bryan Ward-Perkinsit: «Roomlased oli enne hukku nii kindlad, nagu oleme meie praegu, et nende maailm jätkub ilma oluliste muutusteta. Neil ei olnud õigus. Oleksime targad, kui me ei kordaks nende enesega rahulolu.» Ning Ferguson lõpetab mürgiselt: «Vaene, vaene Pariis. Tapetud enesega rahuolu poolt.»

Eesti ajalooski on sarnast olukorda kirjeldanud Balthasar Russow oma «Liivimaa kroonikas», kus 16. sajandi tallinlased muretult elu nautisid ega pööranud julgeolekule suuremat tähelepanu. Liivi sõja algus ja Venemaa sissetung muutis kõik. Tallinna küll vallutada ei õnnestunud, aga Liivimaad laastati väga palju. Senine turvaline maailm kukkus kokku.

Kuid äkki ei ole pilt ikka nii hull? Ferguson valis välja 410. aasta, mis muidugi tähendab küllalt tumedat hetke Euroopa ajaloos. Siiski tasub välja tuua mõned momendid, mis fergusonlikku pessimismi kahandavad.

Esiteks, ei hukkunud kogu Euroopa. Rooma impeerium 410. aastal (või 476. aastal, mil langes viimane keiser) kogu Euroopat ei hõlmanud. Pealegi jätkus tsivilisatsioon Bütsantsis ehk Ida-Rooma impeeriumis.