Kui Venemaa muudaks senist poliitikat ja avaks riiklike arhiivide rikkalikud hoidlad uurijaile vabaks tegutsemiseks, siis poleks enam kuigi oluline, kas Eesti ajaloolaste ligipääs materjalile toimub mingi kahepoolse ajalookomisjoni töö raames või ilma selleta.
Venemaa uus suursaadik Juri Merzljakov on Eesti riigitegelastega kohtudes jõudnud juba üpris laialdaselt esitleda mõtet luua kahe riigi vaheline ajaloolaste komisjon, mis istuks kokku, saavutaks akadeemilise tööõhkkonna ja jõuaks ehk kunagi 1940. aasta, Tartu rahu kehtivuse ja valusate teemade osas sellise sõnastuseni, et need enam 21. sajandil Eesti-Vene suhteid ei takistaks.
Eile oma esimesel pressikonverentsil Vene saatkonnas Tallinnas rääkis Merzljakov sellest ka ajakirjanikele. Nagu suursaadik Postimehele ütles, peab ta vaidlusi sellistes ajalooküsimustes mõttetuks. Las ajaloolased hakkavad arhiivides tööle, koguvad dokumente ja saavad üksteisest aru – seni aga tõstame need asjad kõrvale.
Mõnes mõttes sarnaneb Venemaa ettepanek sellega, kui mõni kommertspank oma bilansist halvad laenud välja kannab, et need ei pidurdaks terve kehandi tööd. Ainult et kuna ajaloouurimine on kauakestev protsess, siis võib selline töö kesta ka aastakümneid ning isegi lõppeda nähtava tulemuseta.
Otse tagasi lükanud Eesti pool Venemaa ettepanekut ei ole, kuid Tallinnas on ettekujutus asjast siiski veidi teistsugune. Eesti nägemusse ei kuulu mingi bürokraatlik valitsustevaheline struktuur, vaid pigem võiks näiteks Eesti Riigiarhiiv ja Venemaa vastavad ametkonnad koostööle asuda ja ajaloolased paremini allikatele ligi lasta.
Kas ettepaneku näol pole tegu lõksuga, et sundida Eestit loobuma oma ajaloolisest kogemusest, küsiksid skeptikud. Samas pole usutav, et Venemaal leidub nii palju naiivsust, et tahetaks kustutada Eesti inimeste mälust seda, mis ei ununenud ka aastakümneid kestnud Nõukogude režiimi tingimustes.
Poola saavutas lõpuks, et Venemaa väljus Katõni tragöödia käsitluses jäise eituse faasist. Nihked Moskva paradigmas peaks olema võimalikud ka Balti riikide suhtes. Eesti samal ajal ei olegi üritanud panna praeguse Venemaa ja Nõukogude Liidu vahele võrdusmärki või Liivi sõja eest kahjutasu nõuda.
Pigem on siin ja ka laiemalt läänes pälvinud imestust see, mis takistab Venemaad võtmast omaks 20. sajandil olnut ning seeläbi puhastumast.
Eesti-Vene ajalookomisjon võiks teoks saada juhul, kui sellest ei taheta teha viigilehte kuritööde varjamiseks, vaid tööriista objektiivseks ajaloouurimiseks.