Jüri Ginter.

FOTO: arhiiv

Esimene tingimus on jagatud arusaam sellest, millest käib jutt. Erakoolide esindajad kasutavad sageli sõna «kogukonnakool», kuid ei täpsusta, mida selle all silmas peetakse, kirjutab Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor Jüri Ginter Õpetajate Lehes.

Kogukonnaks võib olla küla, vald, väikelinn või linnaosa. Selle kõrval on ka etnilised, religioossed jm kogukonnad. Kogukonda kuuluvus on vabatahtlik.

Mis on kogukond?

Kogukonnakool on kool, kus käivad ühe küla, valla, väikelinna, linnaosa, etnilise või religioosse grupi õpilased. Kogukonnakoolideks olid rootslaste ja sakslaste koolid Eestis enne sõda. Kogukonnakoolid on Belgias eraldi prantsuse, flaami ja saksa kogukondadele. Kogukonnakoolid on osa religioosseid koole Eestis ja mujal. Kogukondi võib olla ka muudel alustel, kuid minu teada pole neil oma üldhariduskoole. Küll on levinud lapsevanemate, lillekasvatajate ja isegi häkkerite õpikogukonnad.

Ühe kooli õpetajad, õpilased, lapsevanemad ja vilistlased moodustavad heal juhul selle kooli kogukonna. Ka Eestis on koole, mille juhtkonnad on teadvustanud seda just nii, et kogukonda kuuluvad lapsevanemad. Koolikogukond on tugev siis, kui kooli on asutanud oma lastele soodsa õpi- ja kasvukeskkonna loomiseks lapsevanemad, kes kuuluvad kooli majandava mittetulundusühingu juhatusse.

Mitte alati pole õpilase pere ühte meelt, vanemad võivad kuuluda eri kogukondadesse. Samuti on koolis mõnikord külalisõppejõude või lihtsalt töötajaid, kes ei kuulu sellesse kogukonda. Sel juhul kuuluvad kogukonda need lapsevanemad, õpetajad jt, kes soovivad, et neid peetaks kogukonna liikmeteks, ja on nõus panustama selle toimimisse ja arengusse.

Koolikogukonna identiteet on aluseks kooli mainele. Suuremates koolides võivad ennast kogukonnana tunnetada ka klassid ja eriti eraldi majades tegutsevad kooliastmed. Seda isegi siis, kui koolikogukond ei ole välja kujunenud.

Väidetakse ka, et mingeid pedagoogilisi tõekspidamisi või pedagoogilist süsteemi eelistavad ja jagavad lapsevanemad ja õpetajad moodustavad kogukonna ja nende kool on selle kogukonna kool. Pigem on sel juhul tegemist ikkagi koolikogukonnaga, kuna ilma koolita see kogukond iseseisvalt ei toimi.

Eliitkoolid erakoolideks?

Kogukonnakooli puhul on koolil oluline osa kogukonna arengus. Õpilased ja õpetajad osalevad kogukonna ettevõtmistes, kooli ruumides tegutsevad kogukonna mitmesugused grupid. Koolikogukonna puhul on kogukond kaasatud kooliellu.

Ideaalis langevad kogukonnakool ja koolikogukond kokku, kui kooliellu on kaasatud ka inimesed, kes ise või kelle lapsed koolis ei õpi, ja kogukonna tegevuses osalevad ka õpilased, kes ise kogukonda ei kuulu. Veel parem, kui see oleks samal ajal ka õpikogukond.

Tuleb kokku leppida, mida me taotleme ja riigi poolt toetame, kas võrdselt nii koole, kes tunnevad end osana kogukonnast ja õpetavad kõiki soovijaid, kui ka koole, mis kogukonnaga ei suhtestu ja arendavad omaenda kogukonda või ei väärtusta üldse kogukonda. Selles kontekstis peab üle vaatama era- ja munitsipaalkoolide piiri.

Eliitkoolid erakoolideks?

Ühelt poolt peaks valdadel ja linnadel olema õigus asutada koole, mis tegutsevad erakooli põhimõtetel ning mille osanikeks on lapsevanemate ja õpetajate kõrval kohaliku omavalitsuse üksused. Teiselt poolt võiks jätkuda praktika, et kohalik küla- või linnaosaselts erastab munitsipaalkooli. Samas peaks finantseerimisel arvestama kogukondlikku aspekti, sõltumata kooli omandivormist. Kogukondlik aspekt võib olla oluline ka erakoolide puhul, mistõttu peaks erakoolide rahastamist diferentseerima. Läbi tuleb mõelda, kas on mingeid väärtushoiakuid, mille puhul me teatud religioosseid või etnilisi kogukonnakoole ei finantseeri.

Üks võimalus, kuidas antud olukorrast välja tulla ja edasi minna, on muuta nn eliitkoolid erakoolideks ja vähendada nende avalikku rahastamist ning tagada tasuta üldharidus koolides, millel on oma piirkond, st seos vastava kogukonnaga, ning mis ei saa keelduda vastu võtmast ühtegi õpilast ja kus peab selleks olema kõigis klassides vabu kohti.

Veelgi enam, piirkondlikest eripäradest tingitult võivad seal olla tunduvalt väiksemad klassid, mille rahastamise peab tagama riik. Teiselt poolt võiks jääda ka võimalus, et erakool on piirkondlik, võtab vastu kõik soovijad ja seda rahastatakse üldistel alustel. Kuid sel juhul langeks ära õppemaksu võimalus.

Erakoolid on lisaks seosele kogukonnaga toonud argumendiks õpilaste erivajadusi, kuid suurendada tuleb erivajadustega õpilaste pearaha nii munitsipaal- kui ka erakoolides. Kui aga erivajadus ei ole ametlikult tuvastatud, peaks lapsevanemal olema õigus täiendavalt maksta soodsamate tingimuste eest, sõltumata sellest, kas tegemist on era- või munitsipaalkooliga.

Erakoolidel on õigustatud ootused ja nad on sellest lähtuvalt teinud pikaajalisi investeeringuid, seega peaks kehtima eraldi reeglid juba asutatud erakoolidele ja uutele erakoolidele need õigused enam ei laiene. Teine võimalus on kompenseerida 2011. aasta riigikogu seaduse vastuvõtmise järel tehtud investeeringud. Mõlemal juhul kaasnevad sellega kulutused, mille eest peaksid vastutama need riigikogu liikmed, kes selle põhisedusega vastuolus oleva otsuse poolt hääletasid.


Jüri Ginter on ka Vabakunna esindaja Tartu linnavolikogus