Juhan Mellik: hirmust sünnib hämmastavat ühtsust

Juhan Mellik Foto: Jaanus Lensment / Postimees

Vahel on hämmastav, kuidas pinge ja stress hakkab külge inimestele, kes peaksid justkui olema igati ratsionaalsed. Näiteks pühapäeva õhtul Pariisis, kui kellegi sõgeda tehtud ettevaatamatud ilutulestikupaugud ajasid niigi hirmunud rahva massipsühhoosis tuhatnelja põgenema. 

Sama hämmastav on see, kuidas paanika on nakkav. Kuidas toimida, kui kuuled pauke, inimeste kiljumist ja aina lähenevat sammude madinat? Kõik paar päeva pärast seda, kui terroristide kuulid tapsid vaid mõne tänava kaugusel ligi poolteistsada inimest.

Loomulikult alistud hirmule. Lähed vooluga kaasa. Mis siis, et tead: avalik ruum on relvastatud mundrimeestest pungil ja pikne tõenäoliselt kaks korda samasse kohta ei löö. Ikka jooksed. Jooksed ja tunned adrenaliini kõrvus kohisemas. Kui äkki päriselt tulistavadki…

Veelgi hämmastavam on, kuidas sellised hetked inimesi ühendavad. «Tulge muidugi sisse,» kutsub keegi trepikoja ukse avanud pariislane hirmunud varjupaigaotsijaid. Need konutavad esmalt all liftiukse juures, seejärel põgenevad igaks juhuks kõige kõrgemale, neljandale korrusele. Kus avaneb omakorda uks ja keegi noor prantslane laseb nad oma korterisse. Korterisse, mille kuuüür on kindlasti rohkem kui kaks Eesti keskmist palka kokku panduna. Ent prantslane sellest ei hooli – ta lukustab ukse, pakub kõigile vett ja rahustab. Kõik on korras, ohtu ei ole. Ligi viisteist hirmunud võhivõõrast – prantslased ja üks eestlane – samal ajal tema toa põrandal kükitamas, mobiile näppimas ja uudiseid ootamas.

Mis siis, et tead: pikne tõenäoliselt kaks korda samasse kohta ei löö. Ikka jooksed. Jooksed ja tunned adrenaliini kõrvus kohisemas.

Hämmastav on ka, et nõnda tärkab lootus inimese põhiolemuse headuse suhtes. Et meie liigi pärisosaks polegi ainult üksteist tappa; olla rumalad, küündimatud ja lühinägelikud. Et on mingi ühine tase, mida mõistavad kõik, hoolimata rahvusest.

Samuti on hämmastav, kuidas inimlik lähedus paneb ka küünilise hinge leebuma. Kindlasti leidub rohkem kui üks inimene, kes on mõnel ängistushetkel fantaseerinud: visake sinna Lähis-Idasse pomm ja rahu majas. Aga kui sinu naeratavaks teejuhiks Pariisi ühistranspordis orienteerumiseks on lahke pearätti kandev moslemitüdruk, siis paneb see mõtlema. Eriti kui selgub, et ta on teise kursuse tudeng, õpib majandust ja matemaatika valmistab kohati peavalu. Ning et ta on uudistest šokis nagu teisedki. Tuleb välja, et pole need rätipead ühti kõik ühe mütsiga löödud…

Pelgalt uudispealkirju lugedes ja oma mugavustsoonis kümmeldes on lihtne unustada, et elu on märksa nüansirikkam, kui meile meeldiks ette kujutada. Igaühele tuleks vahel kasuks natuke avatuma meelega ringi liikuda, enne kui hakata tegema põhjapanevate teemade kohta põhjapanevaid järeldusi. Või alustuseks kas või üldse ringi liikuda mujal kui trajektooril töö-kodu-pudel.

Elu mikrotasand on alati kõige põnevam.