Taavi Minnik: tsivilisatsioonide sõda

Taavi Minnik, ajaloolane. Foto: Pm

Kujutlege hetkeks, et teid tülitab pimedal kõrvaltänaval kamp noori pätte, kes nõuavad teilt raha. Kui te otsustate neile raha anda, siis tõlgendavad nemad seda teie nõrkusena ning paratamatult tuleb teil pättidega oma sissetulekut edaspidigi jagada.

Kuid kui teil õnnestub üks kord enda eest seista, siis vaevalt et samad pätid teid rohkem enam hämaral põiktänaval tülitavad. Viimase kuu aja jooksul on aset leidnud ohvriterohked terroriaktid Ankaras, Siinai poolsaarel ning nüüd viimati Pariisi tänavatel. Pärast neid sündmusi ei tohiks kellelgi olla kahtlust: radikaalne islam on peale tungimas.

Üritame mõista radikaalsete islamistide vaatenurka maailmas toimuvale. Nende arusaama järgi lõi Allah maailma, et inimesed täidaksid tema tahet –oleksid alandlikud ja kuulekad –, ning see, kes seda tahet täita ei taha, on põhimõtteliselt kurjategija ning pole vahet, kas ta elab Lääne-Euroopas või põhjapoolusel. Kõik inimesed peavad saama «kuulekateks», s.t vastu võtma islami.

Islamis eksisteerib kuulekaks saamiseks kaks teed: vägivalla tee ehk džihaad ning propaganda tee ehk da’wah. Islami sees on praegu küllaltki mõjukas ja arvestatav koolkond, mis leiab, et just nüüd on kätte jõudnud sobiv aeg levitamaks islamit jõuga.

Eurotsentristlikust vaatenurgast on lääne tsivilisatsioon ülimuslik teiste kultuuride suhtes, kuid ka islami kultuuri näol on tegemist iidse ja kõrgelt arenenud tsivilisatsiooniga, mis on maailmas viimase enam kui tuhande aasta jooksul vägivalla ning propaganda teel väga jõuliselt laienenud. Juba sadu aastaid leiab aset tsivilisatsioonide kokkupõrge. Euroopa koloniaalminevik on loonud eksliku mulje, et kõik muud tsivilisatsioonid on lääne – mis on ainuõige – oma poolt maailmaareenilt kõrvale tõrjutud ning endast reaalset jõudu ei kujuta. See vaatenurk on väär, kuna islamimaailm on piisavalt edukalt üle võtnud läänelikke tehnilisi ja sõjalisi uuendusi, asudes nüüd ise läänemaailma vastu pealetungile.

Küsimus on selles, kuidas peaksid reageerima eurooplased: jätkama taganemist või lõpuks ometi tunnistama, et me oleme sõjas. Kuid Türgi ja Venemaa vaevalt oma senist poliitikat Islamiriigi võitlejate terrorikampaania pärast üle vaatavad. Venemaa valitsevale eliidile on terroriaktid ja radikaalsest islamist lähtuv oht isegi kasulikud, võimaldades KGB-taustaga juhtidel vene ühiskonnas veelgi «mutreid pingutada» (uudised plaanist sisse viia väljasõiduviisad jms).

Eurooplaste ja läänemaailma reageeringule ei saa praegu sedavõrd kindel olla. On ju viimastel kümnenditel eurooplased saatnud terroristidele võrdlemisi ebaõnnestunud signaale. Meenub näiteks Hispaania väljatõmbumine Iraagist, millele aitasid kaasa Madridi ohvriterohked rongiplahvatused kolm päeva enne 2004. aasta üldvalimisi. Terroristid mõistavad ja austavad vaid jõudu.

Mida tahab Islamiriik? Et lääs tagasi tõmbuks ja talle rohkem hingamisruumi annaks. Islam pole aga enesetapjate ja fanaatikute religioon. Rääkigu nende propaganda mida tahes, reaalsuses hindavad islamistide liidrid oma elusid väga kõrgelt. Islamiradikaalidele on ka nüüd tarvis selgelt mõista anda, et vägivalla teel nad oma eesmärke ei saavuta. Ajalugu on näidanud, et kui agressiivne islam saab väärika vastulöögi, siis on «rahunetud» ning asutud otsima võimalusi rahulikuks kooseksisteerimiseks lääne ning teiste tsivilisatsioonidega (vastava näidetena lähiajaloost võib tuua Iisraeli või India). Taganemine selles sõjas tähendab aga seda, et meile armsat Euroopat, sellel kujul, nagu me teda tunneme, ühel päeval lihtsalt enam ei ole.