Riin Savi: alkoholipoliitika ideedokument mõjub kui kipitav briljantroheline värskel haaval

Kaupmeeste Liidu juht Riin Savi. Foto: Kaupmeeste liit

Kaasamise laiem eesmärk on suurendada poliitikate kujundamisel otsuste tegemise läbipaistvust ja valitsussektori usaldusväärsust suhetes huvirühmade ja laiema avalikkusega. Alkoholiseaduse muutmise valguses me sellist suunda kohe kindlasti ei näe, kirjutab Eesti Kaupmeeste Liidu tegevjuht Riin Savi.

Oktoobris avapaugu saanud alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmine on jõudnud eelnõu kooskõlastamise etappi, kus huvigrupid on esitanud eelnõule omapoolsed seisukohad ja ettepanekud. Olles erialaliiduna tagasiside ootel meie ettepanekute arvestamise/ mittearvestamise osas, on hämmastav meedias toimuv diskusioon – Jevgeni Ossinovski ütleb, et tegelikult on juba praegune eelnõu mõistlik kompromiss ja seotud osapooled, sh kaupmehed, on saanud protsessis nelja aasta jooksul piisavalt kaasa rääkida, mistõttu ei tohiks tänane olukord kedagi üllatada.

Paraku üllatab küll. Esiteks, üllatab selline avaldus eelkõige seetõttu, et ministeerium ei koostanud seaduse muutmise eelnõule väljatöötamiskavatsust (VTK), mis on hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt kohustuslik, välja arvatud kiireloomuliste teemade puhul. VTK eesmärk on muuhulgas tuua välja probleemide võimalikud lahendused, nende võrdlus ja eelistatav lahendus, anda informatsiooni kavandatava regulatsiooni kirjeldusest, eelnõu eeldatavast valmimise ajast ning tuua välja olulised mõjud ning ebasoovitavate mõjude riskid, mis võivad seaduse rakendamisega kaasneda. See on läbipaistva poliitikakujundamise oluline alustala.

Sotsiaalministeeriumi sõnul oligi asjaga väga kiire, mida on aga keeruline mõista. Nagu ka minister ise oma mitmetes väljaütlemistes on korduvalt rõhutanud, on probleemi laiapõhjaliselt arutatud juba aastaid – seega tekib küsimus, mis juhtus 2015. aasta oktoobris või sellele eelnenud kuudel Eesti inimeste alkoholitarbimises nii drastilist, et eelnõu oli vaja menetleda kiireloomulisena, hiilides mööda seadusest, minnes mööda õigusloome heast tavast?

Kas tõesti tuleneb kiireloomulisus alkoholi tarbimise eskaleerumisest ja seotud valukohtade järsust halvenemisest? Või toimusid kiireloomulist menetlust nõudvad arengud hoopis kuskil mujal – septembris, augustis ja mais? Tõenäoliselt, kuna eelnõu muutmise seletuskirjas viidatakse, et asjaga on kiire, sest Vabariigi Valitsuse (VV) tegevuskavas seatud kuupäevadest on vaja kinni hoida.

Teiseks üllatab see, milline roll on antud «Alkoholipoliitika rohelisele raamatule». Nagu ka eelnõu seletuskirjas viidatakse, on see aruteludokument huvi- ja sidusgruppidega, see on (VV vastavasisulist pressiteadet tsiteerides) «diskussioonidokument, kus kaardistatakse probleemid ning pakutakse välja võimalikud esialgsed ettepanekud ja tegevussuunad nende lahendamiseks». Sellist rohelise raamatu iseloomu kinnitab ka seal formuleeritud meetmete sõnastus nagu «vaatame üle», «algatame diskussiooni», «analüüsime», «kaalume».

Kogu maailmas on rohelise raamatu kontseptsioon poliitikakujundamises olla dokumendiks, mis kajastab mitmepoolset mõttevahetust ja arutelu konkreetses poliitikavaldkonnas. Seega rohelistes raamatutes esitatakse mõtted avaliku arutelu ergutamiseks, millele järgnevad reeglina valged raamatud, mis sisaldavad ametlikke, kokkulepitud, ettepanekuid.

Siin on oluline rõhutada, et mitu põhimõttelist punkti, mis «Alkoholi rohelises raamatus» kirja pandi, ei kulmineerunud kaasatud töögruppide arutelul, vaid formuleeriti ministeeriumite tasemel hilisemas faasis (nt vaheseinte meede). Kaupmeeste Liit kinnitas rohelise raamatu koostamise raames korduvalt oma eriarvamust vaheseinte osas, lõpuks ka vastavasisulise ametliku kirjaga, aga nii on see jäänudki.

Kokkuvõttes – rohelist raamatut ei saa võtta juba kindlaksmääratud meetmete kogumikuna.

Eelneva taustal tekib laiem küsimus, mida tähendab Eesti poliitikakujundamises kaasamine?

Kaasamine, mille olulisust on nii sõnade kui tegudega rõhutanud ka peaminister Taavi Rõivas, kes poolteist aastat tagasi kohtumisel vabaühendustega ning riigi- ja erasektori partneritega kinnitas, et avatud ja kaasav poliitika on Eesti poliitikakujundamises uus normaalsus ning et ta kavatseb selle põhimõtte eest seista. Just seetõttu, et tema hinnangul on ministril palju kindlam langetada otsus, kui ta teab, et tema selja taga on kogu sektor.

Kaasamise laiem eesmärk on suurendada poliitikate kujundamisel otsuste tegemise läbipaistvust ja valitsussektori usaldusväärsust suhetes huvirühmade ja laiema avalikkusega. Alkoholiseaduse muutmise valguses me sellist suunda kohe kindlasti ei näe. Jah, meid kaasati

Ideedokumendi ehk rohelise raamatu koostamisse, kus leppisime kokku edasised arengusuunad, aga mitte seda, et nende arutelude põhjal koostataksegi kolm aastat hiljem alkoholiseaduse muutmise eelnõu, mille koostamisel ei lähtuta isegi Eesti õigusloome heast tavast.

See, mis on toimunud, on näiline kaasamine, abinõu, mis pühendab poliitilist eesmärki. See on kahjuks praktika, mis Eesti tänaseni jõudsalt edasi arenenud kaasavat poliitikakujundamist oluliselt hägustab ja nõrgendab.

Just eelneva tõttu mõjubki alkoholipoliitika roheline raamat kui kipitav briljantroheline värskel haaval.