Allikmaa: ERR ei luni raha ega ähvarda kedagi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänane Postimees kirjutab, kuidas ERR ähvardab jätta tuleval aastal ära osa otseülekandeid ning koondada inimesi. Ometi ei toetanud riigikogu rahanduskomisjon neljapäeva õhtul ERRile 650 000 lisaeuro andmist, kuna väiteid rahapuudusest ümbritsevat ebaselgus. ERRi juhatuse esimees Margus Allikmaa viimase väitega nõus ei ole.
Esmalt tahan öelda, et Postimees käitus täna ERRi suhtes ülekohtuselt. ERR ei luni raha ega ähvarda kedagi, meie rahanappust ei loorita mingi häma.
Rahanappus on rahanappus, meie eelarve on selgelt liiga väike, et selle eest toota kvaliteetselt kolme teleprogrammi, viit raadioprogrammi, teha kõik need saated kättesaadavaks internetis ja mobiilsetel platvormidel nii otse kui ka järelevaadatavana, salvestada sadu tunde kontserte ja teatrietendusi, pidada kasutuskorras ülimahukat video-ja audioarhiivi, hoida korrespondente Moskvas, Brüsselis ja Washingtonis. Tagatipuks tuua iga kahe aasta tagant vaatajateni ning kuulajateni olümpiamängud ning jalgpalli MMi või siis EMi.
Seda on erakordselt palju ja kui pidada veel silmas seda, et ERRi puhul ei andestata ja me ise ka ei aktsepteeri madalat kvaliteeti, on 32 miljonit väga tagasihoidlik eelarve.
«Läbipaistvamat organisatsiooni kui ERR, annab otsida.»
Võrdluseks või meie probleemi mõistmiseks see, et umbes sama mahtu tootev Soome avalik-õiguslik ringhääling kasutab meie eelarvest 16 korda suuremat eelarvet, aga rahvuslik koguprodukt on Soomes kõigest 11 korda parem. Ja töötasude vahe on kõigest kolm või neli korda.
See selleks, me ei aja taga mingit Soome taset, sest ka ükski teine Eestis tegutsev ja maksumaksja rahast ülalpeetav asutus ei ole rahastatud nagu Soomes. Aga suurvõistluste ülekandeõigusi omandades ei anta meile hinnaalandust selle pärast, et meie eelarve võrreldes teiste Euroopa ringhäälingutega sedavõrd väike on.
Jah, teatud puhkudel võetakse arvesse elanikkonna suurust ehk siis potentsiaalse auditooriumi suurust, aga selleks, et telepilt Riost Tallinna saata, peame tegema täpselt sama suure kulutuse kui soomlased.
Seda siis pisut taustaks.
Ja mis veel eelarve selgusesse puutub, siis enam läbipaistvamat organisatsiooni kui ERR, annab otsida. Iga meie pisemgi muudatus või probleem jõuab täies alastuses avalikkuseni, rääkimata meie eelarvetest, aastaaruannetest ja kõigist eelarvetaotlustest, mida oleme esitanud kultuuriministeeriumile, rahandusministeeriumile või riigikogule.
Nüüd konkreetsete küsimuste juurde.
650 000 kuluks selleks, et vähendada järgmisel aastal kõigile programmidele langevat kohustust katta ühiselt olümpia ja jalgpalli ülekannete kulud. Need kulud on järgmisel aastal vahemikus 1,3 kuni 1,4 miljonit eurot. 1,4 siis, kui toome Eestisse maksimaalselt kvaliteetse ja rikkaliku valiku olümpiaalade telepiltidest. 1,3 miljonit siis, kui kvaliteet ja valik on pisut tagasihoidlikum, aga vähemnõudlikule silmale ning spordigurmaanile jääb see vahe ehk märkamatuks.
Televaataja ei lepiks
On väga suur vahe, kas kogu see 1,3 või 1,4 miljonit võtta välja nendest saadetest ja ülekannetest, mida televaataja on harjunud nägema paaritul aastal, või võtta neist programmidest ainult 650 000 eurot ning paluda ülejäänud 650 000 osas katet riigieelarvest.
Siin muud saladust ega selgusetust polegi. Jah, tõsi on ka see, et isegi kui see raha jääb riigieelarvest saamata, tuleb olümpiat ja jalgpalli näidata, sest televaataja ja üldsus laiemalt ei lepiks sellega mingilgi tingimusel, et neid ülekandeid ei toimuks. Aga see oleks väga ülekohtune nende televaatajate suhtes, kes spordist ei huvitu ja tahaks ka muud programmi näha. Ja neid inimesi on sama palju kui spordihuvilisi.
Rääkides nüüd koondamisest, siis mina ei ole kunagi sidunud koondamist spordiülekannetega ega teiste saadetega. Igal organisatsioonil on omadus paisuda ja aeg-ajalt tuleb igal jätkusuutlikkust taotleval asutusel oma koosseis üle vaadata. Järgmiseks aastaks lisandub sellele n-ö riiklik ülesanne ja selle tõdemusega tulebki piirduda.
Töökohtade koondamisest kokku hoitud raha kulub valdavalt sellele, et tegemata jääv töö tuleb jagada teiste ametikohtade vahel ja selle töö eest tuleb ka tasuda. Meil ei ole juba ammu koosseisus mitte ühtegi sellist töökohta, mida võiks lihtsalt ära kaotada ja kogu säästetava raha kulutada muudel eesmärkidel.
TV3ga oleme pidanud tõepoolest läbirääkimisi, sest kuni pole kindel, et riigieelarvest täiendavad vahendid eraldatakse, pean mina ja ka kõik teised juhatuse liikmed hoolt kandma selle eest, et kõik võimalused eelarvet tugevdada või säilitada maksimaalselt need tegevused, mida oleme harjunud paaritutel aastatel tegema.
Kolleegid TV3st on ilmutanud väga konkreetset huvi jalgpalli EMi õiguste omandamise suhtes ja pakkunud vastukaubaks nii raha kui ka olümpiamängude kergejõustikualade teleülekandeõigusi, mis nad omandasid olümpiaõiguste enampakkumise käigus. Lisaks veel saaksime jalgpalli näidata ETV+ kanalis ehk venekeelsete kommentaaridega.
Aga kõik see kokku on rahalises vääringus veel üsna kaugel sellest, mis on jalgpalli EMga seotud kulu, mida me peame tegema kas ise näidates või neid õigusi TV3le võõrandades.
Võitlus igal suurvõistluse-eelsel aastal
Meie kulu on mõlemal juhul minimaalselt 430 000 eurot, sest täpselt nii palju maksavad jalgpalli teleõigused ja telepildi transport üle erinevate sidekanalite Tallinna. Sellest kulust pole pääsu, sest see tagab eesti televaatajale kvaliteetse telepildi kõigilt EMi mängudelt.
Siinkohal tuleb veel mainida, et ERR kannaks jalgpalli üle HDs ning teistel telekanalitel seda võimekust Eesti territooriumil ei ole. Ja ehk kõige tähtsam, ERR ei taha kergekäeliselt loobuda jalgpalli suurvõistluste näitamisest. Jalgpalli EMi või EMi ülekanded on üks osa avalik-õigusliku ringhäälingu ülesannetest kogu vanas Euroopas ja siiani ka Eestis. Liiatigi kuuluvad ERRile jalgpalli õigused aastatel 2018 ja 2020. Meie soov oleks euroopalikku tava hoida.
Tegelikult ei meeldi mulle ega ühelegi inimesele ERRis see, et peame igal suurvõitluste-eelsel aastal tegelema sama teemaga ehk võitlema hambad ristis oma eelarve suurendamise eest. Ma usun, et see ei meeldi ka poliitikutele, aga sellest on saanud juba omamoodi rahvuslik traditsioon.
Isegi rahandusministeeriumi ametnikud on hakanud meile ütlema, kui me järjekordselt oma eelarvetaotlusi kaitseme, et ärge jalgpalli ja OMi rahade pärast muretsege, küll riigikogus teile see raha leitakse. ERR seda ei taha.
Meie tahame, et meie eelarve pisut kasvaks, et me saaksime paaritutel aastatel raha paremini planeerida, et siis paaris aastatel rahuliku südamega ja emotsioonivabalt suurvõistlusi Eesti televaatajani tuua.
Kuni regulaarne eelarve programmide tootmiseks ja edastamiseks ei kasva, tuleb iga kahe aasta tagant seda tantsu tantsida. Aga väärtus sellelgi, neljandal seisusel materjali kuhjaga.