Lugejakiri: maailmarahu ei ole pelgalt unistus

Egiptuse lennuõnnetuses hukkunute mälestamine Peterburis Foto: SCANPIX

Ära jäta oma arvamust avaldamata, kui oled sunnitud osalema vaenu õhutavas vestluses. Juhi tähelepanu sellele, mis teistel kahe silma vahele jääb. Samuti peame me lõpetama ise igasuguse eelarvamustega suhtumise kõigesse ja kõikidesse, kirjutab Postimehe lugeja Diana Laurend.

Egiptuses kukkus alla Venemaa reisilennuk, mille tagajärjel hukkus 224 inimest. Kuigi lennuõnnetuse uurimine alles käib, väidab terrorirühmitis Islamiriik ehk ISIS, et nemad on lennuki allatulistamisega seotud. Rühmituse sõnul oli tegemist kättemaksuga õhurünnakute eest Süürias. Me ei saa olla täiesti kindlad, mis toimub, kui me ise sündmuste keerises ei osale. Kindel on, et surevad süütud inimesed. Käesoleva juhtumi korral tsiviilelanikud, kes lendasid kaua oodatud puhkuselt kodumaa poole.

Postimehes avaldatud uudis andis mulle ajendi kirjutamiseks. Parimaid kommentaare lugema asudes, olin ma veendunud, et seal valitsevad viha ja vaenu õhutavad arvamusavaldused. Mul oli hea meel, kui avastasin, et populaarsemate seas oli rohkem kaastunnet, mõistmist ning ma loodan, et see pole nüüdseks muutunud. See traagiline sündmus inspireeris mind kirjutama rahust, mida ma usun, et on võimalik maailma luua, kui me kõik silmad avaksime ja uue mõtteviisi omaks võtaksime.

Puutun viimasel ajal sageli kokku vaenuliku suhtumisega teise rassi, rahvuse või usu vastu. Paljud meie hulgast ei mõista, et me kõik oleme üks. Meil kõigil on samasugune reaktsioon, emotsioonid, pisarad kui kaotame oma armastatud lähedase. Immigrantidel, venelastel ja niinimetatud pagulastel Vaos, neil kõigil on inimlikud tunded. Mille poolest erineb tumedanahalise ema lapsekaotusvalu, valgenahalise ema valust? Kas Venemaal elav 5-aastane jõmpsikas valab isa hukkumise puhul vähem pisaraid, kui meie lapsed?

Ma mõistan, et meile, eestlastele valmistab muret negatiivne iive, sisseränne ja idapoolne naaber. Me soovime, et maailmas valitseks rahu, et meie lastel oleks turvaline koht, kus elada ja säilitada oma kultuur. Rahust ei saa juttu olla, kui me ei suuda leppida omaenese naabriga. Me oleme erinevad, sest maal valitseb mitmekesisus. Seni kuni me ei õpi leppima ja andestama, ei tule rahu meie endi ellu ega ka maailma.

Me kõik saame anda oma panuse. Me kõik mõjutame seda keskkonda, kus me elame. Me loome oma tegevuse või tegevusetusega maailma disharmooniat. Rahu tuleb siis kui me seda endast välja kiirgame. Kui me harjutame sallimatuse asemel sisse rohkem kaastunnet, mõistmist ja andestamist, siis oleks maailmas palju vähem kannatajaid. Miks me oleme mõistvad ja kaasatundvad alles siis, kui on toimunud suurem õnnetus, kui hukkunud on süütud inimesed? Vanarahvas ütleb, et targem annab järele. Tõdemus on, et keegi peab esimesena järele andma ja alustama uue mõtteviisiga elamist. Me peame muutma oma iganenud suhtumist ja mõttelaadi.

Panustada saavad kõige enam need, kes sellesse ka usuvad. Uskudes, et vaid iseendas rahu ja armastuse kasvatamine viib meid edasi ja lähemale sellele, mida me soovime. Kahjuks tundub, et paljud meist justkui januneksid vere, agressiivsuse ja rahutuse järele.

Ma kutsun teid ülesse andma eeskuju ning tegelema iseenda vaimse arenguga, et seeläbi luua maailma rohkem rahu. Iga üksik meist loeb. Siinkohal juhin tähelepanu ühele Youtube’i videole. Täpselt samasugune efekt tekib kui igaüks meist panustab.

Selle asemel, et karjuva ülemuse peale pikka viha pidada, tuleta omale meelde, et kõik need emotsioonid ja tunded räägivad palju rohkem tema enda kui selle kohta, mida sina valesti tegid. Tema ei saa sulle sisestada neid tundeid, mida sina enda sees tunned. Vaid sina ise saad neid oma mõtetega luua. Kas pole mitte imetlemisväärt see inimene, kes suudab selles situatsioonis naeratada ja rahulikuks jääda?

Tegevusetusel on samuti oma jälg. Ära jäta oma arvamust avaldamata, kui oled sunnitud osalema vaenu õhutavas vestluses. Juhi tähelepanu sellele, mis teistel kahe silma vahele jääb. Samuti peame me lõpetama ise igasuguse eelarvamustega suhtumise kõigesse ja kõikidesse.

Mitteleppimine, vähene mõistmine ja armastuse väär defineerimine on see, mis meid on toonud siia, kus maailm praegu on – kuristiku serval. Me ei saa maailma muuta, kui me ei alusta iseendast. Me ei ole vägivalla eest kaitstud, kui vanaviisi jätkame. Juba täna alustades loome maailma killukese headust juurde.