/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Oli kord selline uudistesaade, kuhu pidid mahtuma kommunistliku partei kontrollitud uudised Saaremaast kuni Sahhalinini, läänepiirist idapiirini, kuuendikul planeedist. Oli piir, mis pidas, raudne eesriie oli raudne, õigemini tinakuulide abiga kindlustatud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Tänapäeva globaliseeruvas maailmas piirid ei pea. Julgen väita, et ainus riigipiir, mis tõesti peab, asub Põhja- ja Lõuna-Korea vahel ja seda ka asjaolul, et piir on mineeritud. Kes see ikka läbi taevariigi teise riiki soovib minna.
Riigi piirikaitselist funktsiooni ei täida ka vastehitatud Ungari piiritara Horvaatia ja Serbiaga. Kui ühel heal päeval saavad Saksamaa ja Rootsi pagulastest pungil täis, hakkavad nad läbi Austria ikkagi Ungarisse tagasi marssima.
Üllatus ei hüüa tulles
Jätkuvalt üllatun ma üllatustest, mis tabavad Euroopa Komisjoni. See asuks just nagu Kuu pimedal poolel – mitte ei märgata märgatavat enne, kui üllatus on üle aia roninud ja laiutab meie õuel.
Saksamaa liidukantsler Angela Merkel nägi ettevõtliku inimesena pagulastulvast tulu tõusvat ja kuulutas välja riigihanke 800 000 töökohale. Massid hakkasid liikuma. Saksa tööminister aga väidab, et vaid 20 protsenti neist ehk sobivad tööle.
Nüüd ollakse üllatunud – mida kõigi tulijatega küll peale hakata? Ümber jagada! Kui juba proua Euroopa oli üllatunud, siis ammugi on komisjoni-härra Junckeril üllatusest suu lahti. Mitte kuidagi ei osatud ette näha, et iga riik ei tahagi endile uusi töökäsi (ma ei räägi tõeliselt sõjas kannatanutest). Mitmed riigijuhid uurisid Eurostati graafikuid ja leidsid üllatusega, et endilgi on tööpuudus suur.
Isegi väga rahumeelne Soome kaitsepolitsei oli sunnitud üllatuma – asüüliolukorra äkiline muutumine on ohuks riigile, sest asüülitaotlejate hulgas võib olla islamiterroriste. Just nii öeldigi! Pealegi üllatasid Soome immigrandid streigiga – pole raha ja toit on paha. Selliseid pretensioonikaid nõudmisi külalistelt pole Soomemaal enne nähtud.
Rootsis jällegi üllatuti, et pagulaskeskuste hooned on valmistatud liiga kergestisüttivatest materjalidest. Ka Saksamaal ja Soomes on kohati sama nähtust täheldatud. Võtku eeskuju meie Vao pagulaskeskuse kiviehitisest, mis tuld külge ei võtnud. Kahjuks meie tuletikkudega mänginud sõjakurjategijad käivad siiani vabaduses (Ahto Lobjakas võrdles süütamiskatset teise maailmasõja puhkemisega).
Meie oma valitsus üllatas üldsust uudisega, et Schengeni lepped kehtivad endist viisi, samal ajal kui Kesk-Euroopas on see juba minevikuks kuulutatud ja üksteise võidu kerkivad tarad. Mnemoturniiri fännidel soovitan meeles pidada kuupäev 3. november 2015, mil siseminister Pevkur kinnitas, et Schengeni piirikriisi valguses pole Eesti lõunapiiri kindlustamisega isegi mitte mõtet spekuleerida. Stopper läks käima – näis, kas üllatus hüüab tulles?
Schengen on surnud, elagu Narva
Kolmkümmend aastat sai Luksemburgi väikelinn Schengen nautida tähelepanu keskmes paiknemist. Seal kirjutati alla ajalooline ühtse viisaruumi lepe. Ja täpselt kakskümmend aastat said lepinguosaliste riikide kodanikud vabalt liikuda. Piiritu liikumine Euroopas oli tähtsuselt teine projekt Euroopa Söe- ja Teraseühenduse loomise järel. Kui viimasega hoiti ära suurem kanakitkumine Euroopa südames, siis kaotatud riigipiirid tekitasid mingiks ajaks illusiooni, et Vana Maailm on üks ühtne ja rahumeelne paik siin maamunal. Paraku ei olnud.
Nüüdseks on kodanike vabast piiriülesest liikumisest saanud inimõigus, vähemalt eurooplaste jaoks. Kahjuks on seda õigust kuritarvitanud Euroopa külalised – kes tahtmatult, kes tahtlikult. Kes heade kavatsustega, kes halbade mõtetega. Mõned isegi pommide ja pussnugadega. Illusioonidel on kombeks aga puruneda.
Siiski, kuna nii headest kui ka halbadest harjumusest on raske loobuda, siis usun, et leitakse mõni teine Euroopa väikelinn, kus kirjutatakse alla uus ja tõhusam lepe, tagamaks järgnevaks tulevikuks kodanike vaba liikumise põhimõtet. Minu meelest sobiks selliseks linnaks kõige paremini euroliidu piirilinn Narva.
Kuid mida kokku leppida? Kasvõi seda, et Euroopa Liidu välispiirid oleksid kaitstud, kontrollitavad ja mehitatud piirivalvega. E-Eesti võiks panustada sellesse tulevikuprojekti näiteks elektroonilise- ja droonivalve korraldamisega. Uutmoodi Narva piiriruum ei tähendaks sulgumist iseenda naba vahtimisse, vaid rajaneks just nimelt ühtsel väärtuspõhisel koostööl ülejäänud maailmaga.
Kas lõpuks tuleks Eesti riigilt mõni uudne ettepanek näitamaks, et me hoolime Euroopast ja selle väärtustest. Kas meil tõesti pole Euroopale midagi pakkuda peale kama ja TransferWise’i? Või lohiseme ikka veel mõisa köie otsas?
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».