Peeter Koppel

FOTO: Erakogu

Maailma on saanud majanduse arengutaset vaadates jagada tinglikult kaheks – arenenud ja arenevaks maailmaks. Arvestades demograafilisi protsesse või kasvõi rahvastiku mediaanvanust, siis võiks täiesti rahulikult öelda ka noor ja vana maailm, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Täna on noorus aga veidi hädas ning aidata saavad nad end ainult ise. Nimelt on ühel või teisel põhjusel noortel majanduskasv toppama jäänud. Kui vanal maailmal on õnnestunud end rahatrükiga justkui vee peal hoida, siis noorel maailmal otseselt sellist võimalust ei ole. Veelgi enam – pole riikide tegevuse piisavat omavahelist tõsisemat koordineerimist, piiriüleseid organisatsioone (nagu Euroopa Keskpank) ega ka karismaatilisi või võrreldava võimuga tegijaid, nagu seda on Angela Merkel või Mario Draghi.

Isegi Hiina Xi Jinpingi võim majandus endise tempoga kasvama käskida on selgelt piiratud. Kui pole tegevuse piisavat koordineerimist ja tahet reforme läbi viia, siis vaatab ka Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) olukorda lihtsalt kõrvalt ning ei aita teps mitte. Noored on hädas üksi ja omaette.

Olukorra paranemine?

Kui seni sai Hiina peale loota, et maailma majandust ja noori sikutatakse tempokalt edasi, siis nüüd on neil kodus piisavalt tegemist, et veduri roll on soiku jäänud.

Halvim on kõige juures see, et olukorra kiiret paranemist pole noorte kasvuvõimekuse asjus loota. Esiteks püsib vanal maailmal nina endal hädavaevu vee peal – seega ei saa vanemad noort (nõudluse kasvuga) aidata.

Teiseks läheb aga näiteks USA-l siiski piisavalt hästi, et aasta lõpus ilmselt hakkavad dollari intressimäärad tõusma. See aga tähendab noortele laenukulude kasvu, sest toob kaasa nii dollari kui laenukulude kasvu. Aidata ei saa ka ise seni noor Hiina. Nimelt on ka sealt suunast lähtuv nõudlus vähenemas ning seega väheneb ka import (teistest arenevatest riikidest).

Kui seni sai Hiina peale loota, et maailma majandust ja noori sikutatakse tempokalt edasi, siis nüüd on neil kodus piisavalt tegemist, et veduri roll on soiku jäänud. Kodus stimuleeritakse, nii et on stimuleeritud ja hagu antakse alla ilmselt veelgi, kuid selle tegevuse märke pole kodumaalgi näha, mis siis veel mujal.

Euroopa ja Jaapani keskpankade tegevus rahatrükkimisel on ka noorte jaoks ehk valu leevendava iseloomuga, kuid see ei paranda tõsiseimat tõbe – seda, et lõppnõudlus ei kasva. Lisaks ei tasu unustada, et noored on viimastel aastatel saanud piisavalt küpseks, et maailma mõjutada.

See, mis juhtub näiteks Lõuna-Aafrikas, Brasiilias ja Türgis, on täna vähemalt sama oluline kui see, mis toimub Kreekas, Portugalis ja Iirimaal. Ja siinkohal peab meenutama, et esimesel hulgal ei ole ei Merkelit ega Draghit.

Mida teha?

Seega on lood tõsiselt halvasti – 2008-2009 toimunud ehmatusest välja aidanud monetaarseks ja fiskaalselt tõukeks noortel enam võimekust ei ole. Selleks, et asjalood päriselt paraneks, tuleks reformida, reformida ja veelkord reformida ning käituda riigina korralikult – näiteks ajades esialgu ebamugavat, kuid ajalooliselt positiivse pretsedendiga majanduspoliitikat. Samas me kõik teame, kui raske selline asi poliitiliselt on.

Mis on veel oluline – loomulikult see, et nii poliitika kui institutsioonid on üllatavalt tähtsad. Toormehindade ralli sai läbi, kuid valitsema peab ka edaspidi ning siin on tugevad institutsioonid olulised. Paraku riik siiski on nagu ettevõte, mis peaks olema hea juhtimisega võimalik edukalt läbi erinevate tsüklite juhtida. Kui valitsemise edukus ja kvaliteet sõltub ainult jaotatava raha hulgast, siis halvemate tsüklitega hakkama ei saada ning kasv jääb kinni nagu teismelisel tubakahuvilisel.

Mida see kõik tähendab investorile? Seda, et fookus võiks kanduda neile, kes reformivad ning kus on võimalik tuvastada institutsioonide ja valitsemise suhtelist tugevust. Sellised riigid on Mehhiko, India ja Filipiinid.

Mida see kõik tähendab siinsele inimesele tänavalt? Eks ikka seda, et arenevate riikide kasvuplahvatus meid poolkogemata kaasa veab, on naiivne ootus. Lõppnõudlusega on halvasti ning laiemalt võttes peame me ise midagi (teisiti) tegema, et stagnatsioonist välja murda.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmetel finantsturgudega seotud ametikohtadel, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.